Mul oli eelmine nädal tegus teisipäevaõhtu. Tegelikult peaksin vist natuke kaugemalt alustama. Asi algas pühapäeval enne seda teisipäeva. Tundsin paremas küljes ebamugavustunnet, õrna tuima valu. Ei mõelnud sellest eriti midagi. Oletasin, et lihtsalt on imelik olla ja võtsin valuvaigistit. Sama tegin ka järgneval päeval, sest pidin linnas käima. Teisipäeva hommikul võtsin ka ühe tableti, sest mul oli hommikul juuksuris vaja istuda, aga peale seda ma enam midagi ei võtnud.
Ärkasin kuskil kella ühe aeg lõunauinakust ja hakkasin tegutsema. Alguses tundus, et valu on läinud, kuid mida rohkem jalgadel olin, seda rohkem see süvenes. Otsustasin, et teen mingit istuvat tegevust, mis mu tähelepanu sellelt võtab. Tegin meiki. Sellega läks hästi, aga pärast pintsleid pestes tundsin sellist nõrkust, et pidin maha istuma ja vett jooma. Peale seda hakkasin seda valu tõsiselt võtma. Kogusin end hetke, sõin banaani ja jõin pool liitrit vett, peale mida lõpetasin pintslite pesemise ja helistasin emale. Enesetunne halvenes. Tunni pärast tundsin tekkinud palavikku.
Lisaks füüsilise tervise halvenemisele, hakkas mu ärevus möllama, sest olin juba siis veendunud, et pean kiirabiga mõned kiiremad ringid tegema. Samas kartsin rahustit võtta kuna ei teadnud kas see hakkab kuidagi teisi ravimeid segama. Ma ei tea! Ma olin väga paanikas, püüdes samal ajal koju jõudnud ema rahustada.
Kui olime 37,5 palaviku tuvastanud, kutsus ema kiirabi. Peale seda liikusid asjad kiiresti, aga samas väga aeglaselt. Ma olin paanikas, püüdmas end rahustada. Ema jooksis samal ajal närviliselt toast tuppa. Polnud väga rahulik olemine. Kuidagi jõudsid kiirabiarstid minuni ja kuidagi olin ma juba paanikas kanüüli pärast, mis muidu on minu jaoks suht lebo.
EMOs olin ma meeletult segaduses. Kohe kui uksest sisse jõudsin torgati kraadiklaas kõrva ja anti uus
cool custom-made käevõru mu nime ja numbritega. Edasi jõudsin jälgimissaali voodisse number 13, kus minuga tuli mõne aja pärast rääkima valvearst ja üks õdedest, kes mulle "igaksjuhuks" uut kanüüli teise kätte panema asus. Sellest sai veel omaette verine segadus, mis ehmatas ära õe ja pani valvearsti ütlema "Vaata, et teist verest tühjaks ei jooksuta." Ütlesin palaviku ja ärevuse segaduses selle peale "
COOL" ja püüdsin kanüüliga möllavat õde rahustada ja naerma ajada. Ebavajalik? Ilmselt.
Pidin kaua ootama. Hirmus igav oli. Mõtlesin enda jaoks Grey Anatoomia välja. Üks meesõde/arst nägi välja natuke nagu McDreamy ja selle uue klemmi segu. Tal tundus mingi "värk" olevat ühe naisõega. Neiu sõitis ratastega tooliga tema juurde ja nad mõlemad itsitasid. Tundus nagu värk. Või siis tegi mu palavik asja. Ei tea.
Minust mõned voodid edasi oli proua Agnes. Kõikse valjem patsient jälgimissaalis. Kui olin oma voodis hea 10 minutit lamada ja paanitseda jõudnud, karjus proua, et tahab ära surra, sest tal on küljes nii tugev valu ja keegi ei aita teda. Mul oli ka küljes valu... mind polnud sel hetkel kedagi aitamas... Tema suhtumine polnud eriti julgustav. Õhtu kulgedes oli veel proualt ühtteist kuulda. Mingi hetk tõmbas ta vist oma kanüüli välja ega lasknud verd analüüside jaoks võtta. Palju asju juhtus. Agnesel oli tihe õhtu.
Mu kõhtu pole kunagi nii palju erinevaid inimesi katsnud, kui sel õhtul. Erinevad arstid, õed, peale ultraheli ka kirurg, mis oli eriti julm. Ma mõtlesin, et ultraheli oli põrgu. Oh ei! Kirurg ajas oma lõikamata küüntega sõrmed mulle ribide alla ja küsis, kas mul on valus. Muidugi mul on valus!
Are you kidding me?!
So that was fun. Ainus tore asi ultraheli juures oli sinna saabumine. Kui mind oli ukse taha kärutatud, öeldi radioloogia (
maybe?) registratuuris olnud inimesele, et "Mae saabus", mille peale too helistas kiiresti tehnikule öeldes, "Mae, Kärol Mae, saabus". Kuidagi väga VIP oli olla sel hetkel. Mul oli palavik ja ma hoidsin oma tilgutikotti kaisus, kõik oli kohutav, las mul olla see küsitav VIP hetk.
Olin jälgimisruumis kuskil 6 ja pool tundi. Viimane tund tuli otsa kuna peale antibiootikumi saamist, tõusis mu palavik väga ruttu päris kõrgeks. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi nii meeletud külmavärinad olnud. Mu südamemonitor hakkas ühel hetkel agressiivsemalt piiksuma. Kõrvalt voodi juurest tuli üks õde. Vaatas mind, vaatas mu monitori ja lülitas siis selle vaikseks, lahkus. Mingi hetk pisteti mulle jälle kraadiklaas kõrva ja avastati 38,5 palavik (vist? või oli 38,3???). Minu külge ühendati jälle uus tilguti, mis pidi palavikku alla viima. Nägin sel õhtul nii palju erinevaid tilgutikotte. Mingi hetk ei suutnud enam järge pidada.
Ühel hetkel jõudis kätte see frustreeriv aeg, mil kõik hakkasid mulle ütlema, et saan kohe välja. Pidin kinnitama, et mind ootab juba keegi (ema oli just kohale jõudnudki). Natuke möllati veel mu valu ja iiveldusega. Siis käis keegi jälle andmas juhiseid mida ma kodus jälgima peaksin. Siis hakkas proua Agnes möirgama. Kõik õed tormasid jälle sinna. Mina jäin ootele. Tund aega hiljem ühendati kõik voolikud mu küljest lahti ja ma sain päriselt ka liikuma. Väga palavikune ja janune oli olla.
Koju jõudsin kell 3 öösel. Milline pidu! Polnud ammu nii kaua väljas olnud. Väga metsik.
Wow.
Kolm esimest päeva kodus olid kohutavad. Esimene päev küttis palavik, teisel päeval hakkasid tapvad kõrvetised (antibiootikumi kõrvalmõju,
how fun) ja terve kolmanda päeva oli mul selline peavalu, mis valuvaigistiga alla ei läinud. Terve see aeg valutas ka neer. Ahjaa, diagnoosiks arvati neeruvaagnapõletik. Praeguse seisuga ma küljes enam valu ei tunne. Tunnen ainult kõrvetisi, millega veel tegelema pean. Antibiootikumikuur lõppeb kolmapäeval ja ma olen nii valmis. Olen ikka veel natuke
salty, et maal lamamise asemel kodus haige olles lamama pidin, aga mis teha. Loodan lihtsalt, et sellest kogemusest tuleb midagi head ka.
Tunnen, et pean siia lõppu veel lisama, et olen tänulik minuga EMOs tegelenud inimestele. Tundsin, et minu eest hoolitsetakse. Mu ärevuse tegi paremaks juba see, kui mu lollide naljade peale natuke muiati. Armas oli ja ma ei tundnud, et hakkan surema.
Thank you, come again.
