kolmapäev, 13. august 2014

"And when I'm lying in my bed, I think about life and I think about death. And neither one particularly appeals to me."


 Viimane postitus lõppes nii armsa positiivse noodiga. Mina erinevates kohtades naeratamas. Nunnu.
 Ma käisin psühhiaatri juures ja mul diagnoositi sügav depressioon. Kirjutati ka rohud. Ikka need kõige tugevamad. Ma proovisin sellest siin kuidagi läbi lillede ja ilusate sõnadega rääkida, aga otsustasin, et see on saast ja prahi silma ajamine, nii et lähenen teemale vähe otsekohesemalt.
 Ma olen antidepressantide peal olnud nüüdseks 3 nädalat ja kui midagi on muutunud, siis ainult, see, et ma ärritun jube kergesti. Keegi käib kuskil liiga palju kordi edasi-tagasi ja ma olen juba valmis asju lõhkuma. Ma küll ei lõhu midagi ja otseselt ka ei näita välja oma närvis olekut, sest ma ei viitsi tegeleda sellest tuleneva draamaga, aga ma ärritun hirmus kiiresti. Ärge minuga jamage.
 Teine asi on see, et ma olen väsinud. Meeletult väsinud, aga mitte piisavalt, et ma päriselt ka magama jääksin. Niisiis on mu sõber kohv, et ma haigutamise saaks lõpetada. Psühhiatrihärra jaoks oli probleemiks ka mu öine eluviis, MIS MULLE MEELETULT MEELDIB, SEST SEE ON AEG, MIL MA KIRJUTAN. Need rohud uinutavad mu "inimlikul ajal". Ma norskan rahulikult juba pool 2. Ilmselt saaks ka varem, aga ma üritan elu eest ärkvel püsida.
 Ma olen siin nii palju kirjutanud sellest rusuvast emotsioonist, mida ma ei oska tegelikult õieti kirjeldadagi. See on lihtsalt seal ja ma tean, et see ei meeldi mulle. Mul on olnud kohutavaid õhtuid, mil mu mõtlemine mind hirmutab. Kõik mis peas vasardab on olnud see, et elu pole ilus ja ahvatlev ning seda vaeva väärt. See "it gets better" tundub liiga kauge ja tühja lubadusena. Mu mõtted hirmutasid mind väga. Siiani hirmutavad, sest need pole otseselt läinud, aga ma tegelen sellega. Ma püüan jõuda punkti, kus ma olen midagi õnneliku-laadset. Ma olen sellega liiga kaua ise hakkama üritanud saada ja elu on näidanud, et see ei õnnestu mul sedasi.
 Ma lugesin paar nädalat tagasi oma vanu blogipostitusi. Nii 2 aasta taguseid ehk? Jama oli. Kurb oli. Vähe sellest, et mu kirjastiil oli kole, oli ka mu meeleolu hirmus kole ja ma tean, et ma ei pannud veel päris kõike kirja. Ma ei pane tegelikult siiani päris kõike kirja, aga kindlasti rohkem kui tol ajal.
 Nüüdseks olen käinud psühhiaatri juures juba 2 korda. Esimene kord oli hirmus. Olin kabinetis rahulikult 2 minutit rääkinud ja puhkesin siis nutma. Kokku istusin seal umbes 45 minutit, millest 43 ma nutsin. Kordus põhimõtteliselt see, mis klassijuhatajaga rääkima minnes juhtunud oli, aga hullem versioon sellest, sest tuld toideti uute küsimustega. Küsimustele läbi pisarate vastates sain ma aimu kui katki ma seest olen. Iga teema, mida puudutati, lahvatas minus uue negatiivsete mälestuste leegi ja pisarad said hoogu juurde. Arstionu tegi pidevalt märkmeid ja kiikus oma krigiseval toolil, hoides oma üleolevat hoiakut. Nahast roheline tugitool, millel ma istusin oli nii kole ja mulle vastu vaatav diivan ei erinenud sellest absoluutselt. Mulle ei pakutud 43 minuti jooksul kordagi salvrätikut. Peale mind pidi ema sinna minema. Kui ta välja tuli, siis küsis ta esimese asjana, miks ma varem ei öelnud, et mul on vaja minna. Seepeale tegin enesetapu nalja ja ema ei teadnud kuidas reageerida. Pärast tegin veel 4 ja ema arvas, et ma räägin tõsiselt. Ta ostis mulle rämpstoitu ja tundis piinlikust, ega osanud minuga enam rääkida.
 Käisin esmaspäeval teist korda tohtrihärra juures. Ta kontrollis ega ravim midagi tuksi pole keeranud ja kas see ikka sobib mulle. Mulle pandi kirja ka number psühholoogi juurde. Ma järjekordselt pelgan seda. Ilmselt hakkan jälle vesistama ja ei saa seetõttu paljusid oma vastuseid põhjendada, mille tõttu ma paistan jällegi nõrgem kui ma tegelikult olen. Võib olla.
 Lisaks kõigele kardan ma ära kaduda. Ma kardan, et antidepressandid kaotavad minu ära. Ma kardan muutuda täiesti teistsuguseks inimeseks. See oli üks põhjus, miks ma mõtlesin nädala kas ma ikka tahan neid tablette neelama hakata (lisaks sellele oli kõrvalmõjude list kaunis õudne). Ma kardan seda siiani paaniliselt. Kui füüsiliselt end ära ei tapa, siis ehk vaimselt. Mine tea. Ma lihtsalt kardan.
  Jagan seda teiega, sest leian, et see on mu vingumistele loomulik jätk. Ma tegelen oma probleemiga. Ma tean, et sama hädaga inimesi on paljusid ja kui keegi mind sellepärast hukka mõistma tuleb, siis on tegemist ikka päris nõrga inimesega. Lüüa inimest, kes on niigi maas ja üritab end püsti ajada... nõrk.
 Thank you, come again.

11 kommentaari:

  1. Oh, ma tean seda tunnet väga hästi. Minu esimene psühholoogi käik oli samasugune, terve aeg ainult nutsin. (Käisin psühholoogi juures ennem, kuna tema oli koolis) Mingi aeg võtsin ka AD'sid, aga lõpuks tundsin ennast juba nii hästi, et lõpetasin omavoliliselt nende võtmise. Nüüd on sellest umbes aastake möödas, ja tasapisi hakkavad vanad halvad emotsioonid tagasi tulema, selline tunne, et pean jälle rohtusid võtma hakkama.. Igatahes, edu Sulle! Mu kommentaar vist väga abistav ei olnud, aga tea, et Sa pole üksi! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma loodan, et sa samasse auku ei kuku enam. Jube koht on. Mulle üldse ei meeldi. Aga hea on teada, et ma pole üksi. :)

      Kustuta
    2. Kui tahad, võin Sind fbsse lisada või miskit, saan äkki mingitpidi toeks olla või nõu anda?

      Kustuta
  2. Ära muretse, depressioon pigem muudab sind teistsuguseks inimeseks, mitte antidepressandid, tabletid toovadki tagasi vana sinu, sinu mis sa oled oled ilma probleemide ja muredeta.Aga päikest ja edu sulle!Loodan väga, et seljatad selle probleemi.:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ise panustan rohkem psühholoogile kui tablettidele. Loodan, et saan hea tohtri.
      Aitäh toetamast! :)

      Kustuta
  3. Võtsin ka vahepeal antidepressante. Alguses tundusid mingil määral mõjuvat, sest olin liiga väsinud, et mõelda. Unerežiim loksus ka nende abil paika, häiris ainult konstantne haigutamine. Umbes kuu aja pärast ei olnud võimeline praktiliselt üldse magama ja tekkisid ärevushood, derealisatsioon. Selle peale kirjutas psühhiaater unerohtu, et leevendada AD-e kõrvalmõjusid. Edasine on juba liiga isiklik.
    Jutu mõte on selles, et AD-d mõjuvad väga vähestele nii nagu oodatud. Pigem on hiljem probleeme nende kasutamise lõpetamisega, olles harjunud olema ükskõikne, emotsioonidevaene. Mina soovitaks pigem rohud ära jätta ja jätkata psühholoogi juures. Rääkimine ja probleemide, tunnete analüüsimine aitab kindlasti rohkem kui arstimid ning samuti tasuks tõsiselt võta psühholoogi nõu.

    "Time is the best medicine."

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aeg on paraku mind sügavamale auku kukutanud. Olen raamatupoes läbi lugenud mitmeid psühholoogia raamatuid, et aru saada mis mul viga on ja kuidas end aidata. Paraku jäi sellest väheks ja põhjus, miks ma praegu ükskõik millise abi vastu võtan on see, et ma ei jaksa enam ise end paaniliselt korda teha, teadmata täpselt mida teha. Ma panustan rohkem psühholoogile, aga hetkel ei pane ka väga pahaks tablette.
      Aitäh kogemusi jagamast! :)

      Kustuta
  4. Sa vahepeal kirjutaksid nagu noorest minust. Mitte, et ma küll väga vana oleks, kuid siiski. Ma sattusin teadlikult ning tahtlikult esimest korda psühhiaatrile 17. aastaselt. Ma tahtsin saada neid tablette, tahtsin, et need mind muudaksid. Mul oli iseendaga juba nii raske. Erinevalt sinust, olin ma eelnevalt päevase eluviisiga, kuid pärast antidepressantide võtma hakkamist muutusin öökulliks. Üleval olin öösel 3-st õhtul 7-8-ni. Elasin tol ajal tädi juures. Ta arvas, et ma olen narkomaan :):):). Hakkasin ka tol ajal kirjutama, küll mitte blogisse, oldschool varianti. Kurb mõelda, kui musta auku võib inimene olla sisemiselt kukkunud ning keegi ei saa ümbritsevatest sellest aru. Sul vähemalt see positiivne, et su vanemad (ema?) teab. Mitte, et ta sind aidata oskaks, ega keegi, peale sinu enda ei oskagi. Tablettide mõju ei ole igavene. Need kaotavadki selle õige sinu ära. Võid käia lihtsalt rääkimas, eneseanalüüsi oskus paraneb meeletult ning depressioonist on võimalik mingil määral välja tulla. Küll mitte täielikult, kummitama jäävad need ajad elu lõpuni. Väga raske on leida normaalset psühhiaatrit/psühholoogi. Enamus teevad kahjuks liinitööd ning see teeb olukorra hullemaks. Loodetavasti leiad kellegi "normaalse" :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Põhjus miks ma üldse tahtsin minna psühhiatri juurde oli ilmselgelt aidata ennast, aga ka näidata emale, et minuga on midagi korrast ära. Ta ei uskunud ja arvas lihtsalt, et ma olen laisk ja ajan lolli juttu. Olles näinud nüüd ise kui hullus seisus ma täpselt ikkagi olen ja teades mis mind potensiaalselt untsu on keeranud, ei jõua ma ära oodata psühholoogiga vestlemist. Tabletid ei parandaks seda eluilmaski.
      (Mu unerežiim nihkub järjest varasemaks ja varasemaks. Isegi kui ma üritan elu eest kauem üleval püsida, vajun ma märkamatult magama. Esimene kord teen silmad lahti hommikul kella seitsme aeg, aga sunnin end siis jälle magama. Hirmus. :D)
      Aitäh toetamast. :)

      Kustuta
  5. Kindlasti pole sa üksi, Kärol. Ka mind tabas mõni aeg tagasi säärane tõbi. Ja samuti halasin ma vähemalt esimesed 6 korda psühholoogi juures muresid kurtes. Mind pandi ka psühhiaatri juurde kirja ning olin esmalt sajaprotsendiliselt valmis sinna ka minema, kuid viimasel momendil hüppasin alt ära, kuna kartsin, et seesugune tervenemise variant rikuks kõik ära: muudaks nii mind kui ka mu olemust. Tänu psühholoogile ja eneseabile ning muidugi ka perele olen nüüdseks paljustki lahti saanud, kuid osad mõtted pole siiski veel kadunud. Yes I struggle but it's all worth it. Soovin sulle kiiret ja valutut paranemist.

    Sandra

    VastaKustuta