interneti jumalad

 Hakkasin praegu mõtlema, et inimeste elud tunduvad sotsiaalmeedia vahendusel kuidagi palju glamuursemad. Kõik need pildid, üritustel osalemised, inimesed, kellega koos lihtsalt kohvitamas käiakse... Keegi poleks nagu üksik või õnnetu.
 Ma elan vanematega kolmetoalises korteris. Ma paiknen enamasti ainult oma toas, mis on kohutavalt segamini. Ma jagan tuba oma oravaga, kes armastab öösel oma puuris kolistada ja närida väga valjult oksi. Ma ei pane seda enam ise tähele, aga see on olemas. Kui sa mulle külla tuleksid, siis sa näeksid. Mu toas on üks madrats. Korralik paks madrats. See istub mu kapi ees, sest äkki tuleb mulle keegi külla ja on vaja. Mul on siinsamas 2 sõpra. Ma näen kumbagi neist vähemalt ühe korra nädala jooksul. Ühe korra. Me istume siis siinsamas toas ainsal vabal pinnal, milleks on mu voodi, ja me räägime möödunud nädalast või millestki, mis sel ajal oluline tundub. Vahel istume ka niisama youtube-is. Mulle tutvustatakse palju ka erinevaid muusikuid, kelle žanrist ma muidu väga lugu ei pea, aga saan öelda alati "huvitav". "Huvitav" päästab vestlusi ja sõprussuhteid. Vahel leiab kasutust ka toanurgas istuv madrats, aga vahel ka mitte. Kui sõber lahkub, siis vajun ma voodile pikali ja haaran kaissu arvuti. Kõik.
 Ma käin nii paljudes mitte-glamuursetes kohtades ja nii tihti. See check-in tundub nii ebaoluline, kui sul on hoopis teised asjad mõttes. Ma pole kordagi vajalikuks pidanud teha facebookis check-in, kui ma istun oma psühholoogi ukse taga. Ükskõik millise arsti ukse taga tegelikult, aga psühholoog tundus parim näide olevat. Ma käisin seal varem kord nädalas ja kui ma oleks iga korra facebookis ära märkinud, siis oleks terve mu facebooki sein seda täis. Iga korra all oleks ka tädi julgustav "Edu!" kommentaar. Niisiis on see üks vähem glamuurne osa mu elust. Ma olen sellest küll juba palju rääkinud, aga uusi lugejaid on vahepeal juurde tulnud (yes, i see you).
 Vähem glamuurne osa on ka poodlemine. Ma ei tee tavaliselt proovikabiinides pilte asjadest, mida ma selga proovin. Sobigu need siis mulle või mitte. Keegi ei näe mu teksade shoppamise valu ja seda kuidas paljud paarid minu jaoks alt nii kentsakalt laiad on. Keegi ei näe kuidas ma järjest 5 paari nurka viskan, kui olen juba ühe jala püksisäärde libistanud ja näen, et see ei toimi. Samamoodi ei näe ka keegi mu nahktagi jahti. Kõik on järjest nii lühike ja lai ning jällegi mitte kuradi miski ei toimi. Nähakse alati seda lõpptulemust. Seda versiooni, mis istub täiuslikult. Kui sa otsustadki seda teekonda läbi sotsiaalmeedia jagada, siis peetakse sind kellekski, kes arvab endast väga palju. Sotsiaalmeedias on väga raske jätta enda elust ehedat, päris inimese muljet ilma, et tunduksid enesekeskne.
 Asjade ostmine internetis on samamoodi vähem glamuurne osa mu elust. Keegi ei näe kuidas ma lösutan voodis ja surfan ebay või mõne muu internetikaupluse lehel. Täiesti ilma meigita ja ilmselt 3 päeva pesemata poolrasuste juustega, mille olen mingisse ebamäärasesse juuksepalli toppinud, sest ma ei suuda nendega tegeleda. Keegi ei näe seda. Ma ei taha ka, et kõik seda näeksid. Ma ei tahaks end isegi sellisena näha. Aga nii ma veeren.
 Järgmine äge plottwist - ma ei joonista omale iga päev laineriga asju näkku. Ma ei viitsi. See pole vajalik. Jah, mulle meeldib kui see mul näos on, aga ma ausõna ei viitsi sellega endale iga päev näkku kritseldada. Üldse ei kanna ma iga päev meiki. Lainerijoone puudumine tundub lihtsalt tavaliselt suurem šokk olevat. Tobe, kas pole? Ja sellest kõigest pole mul pilte ja "tõendeid", sest see tundub nii idiootne ja üleni mõttetu. Las ma kurat chillin ilma, et ma pean kuskil ütlema või näitama kuidas ma chillin. Ja siis küsitakse mult pilte, kus ma meiki ei kanna... Ma ei kanna meiki, sest ma chillin kodus dressipükstes ja ei viitsi sotsiaalmeedias esineda. Las ma olla. Ma ei pildista end sellistel hetkedel.
 Keegi ei näe seda kuidas ma valmistun vaimselt kellegagi kohtumiseks. Kõik on korras seni kuni see hetk on nii tunnikese kaugusel. Keegi ei näe mu sisemist paanikat, mis on osaliselt segatud elevusega. Peas ketrab miljon asja ja ühelegi mõttele ei suuda ma sekundikski keskenduda. Jama, aga mis sa ära teed.
 Mulle meeldib jätta osa oma elu sotsiaalmeediast välja. Mul on ka see vabadus nii toimida. Ma lihtsalt näen, kuidas vahel vormitakse sotsiaalmeedias tuntud inimene selliseks täiuslikuks olevuseks, kes väärib kummardamist. See inimene unustab vahel ka ise, et on ainult inimene. Mulle meeldib jällegi inimesi maa peale tagasi tirida ja tuletada meelde, et me kõik peeretame.
 Thank you, come again.