Alustan minu jaoks kõige traumeerivamast tripist. Nägin unes, et käisin akvaariumis (või kuidas seda kalakestega veekeskust või asja kutsutakse?) ja olin väga elevil. Grupp inimesi, kellega ma läksin, olid juba giidiga edasi läinud. Läksin siis fuajee ruumist edasi läbi kahe ukse, mis meenutasid nagu sööklauksi. Kui järgmisesse ruumi jõudsin, sain momentaalselt närvivapustuse. Nägin üht akvaatiumitöötajat lihtsalt lahtiselt kulgevate homaaridega hängimas. MA VIHKAN HOMAARE. Minu jaoks on olemas vähe elukaid, keda ma reaalselt nii väga vihkan. Ämblikud on homaari kõrval köki-möki. Palun viska google otsingusse üks "lobster" ja ütle, et see pole kõige rõvedam asi maailmas. Neil on lihtsalt nii palju jalgu ja ma ei usalda seda. Fucking tundlad ja jalad ja fuck ma ei usalda neid silmi. Sõrgadest või nendest näpistamise asjapulkadest ma parem ei räägigi. Püha taevas... Anyway, seisin siis juhmilt seal ruumis, kus oli kindlasti üle kümne suure homaari lihtsalt vabalt ringi vuramas. Casual. Ma olin ilma akvaariumiteta akvaariumis. Tagurdasin läbi nende sööklauste, karjudes ja värisedes, välja tagasi. Mu tagurdamise teele jäid mannekeenid. Juba iseenesest jumala lamp, aga siis ärkas üks nendest mannekeenidest ellu ning näpistas mind nagu homaarid oma näpitsatega(?). Põhimõtteliselt nagu Futurama Dr. Zoidberg. See ehmatas mind veel rohkem ära, kuna viimati nägin ma unes ellu ärkavaid mannekeene, kui olin kuskil nelja aastane ja siis lubati mulle ka, et ma suren ära (peale seda tuli veel unehalvatus ja ma nägin sama surma lubavat unenägu veel 2 korda järjest). Jättis piisava trauma sisse, et isegi unenäos liigutavate mannekeenide pärast surmahirmu tundma hakkan. Ja need 2 mannekeeni lähenesid mulle mind näpistades. Taganesin ruumi taha nurka ja leidsin kuskilt väikese potsiku hambaorkidega. Mida teeb hirmunud Kärol unenäos hambaorkidega? Kujutab ette, et need on odad ja viskab nendega mannekeene. Muidugi. Kuna tegemist oli unenäoga, siis mu hambaoda tehnika toimis. Segaduses mannekeenid taganesid ja nende vahelt nägin ma veidi kaugemal seisvat noormeest. Tundsin koheselt turvatunnet ja jooksin ta suunas. Embasime tugevalt ja tuli välja, et ta on mu boyfriend. Novot. Thanks alateadvus selle rollercoaster'i eest. Ärkasin tekiburritos metsikult higistades. The end. Fin.
Järgmine unenägu leidis aset justkui ema tööjuures. Jalutasin koos kellegagi õmblustšehhis ja järsku nägin ühe masina taga peidus olevat klouni. Maru kiire nope-nope-nope põgenemine tuli. Jooksin ülemisele korrusele kontorisse, et rääkida, mida ma just nägin ja et keegi mind kaitseks. Tundsin end väga ohustatuna (kaasa ei aidanud ilmselt ka see, et ma pelgan kloune). Rääkisin seda ühele naisele, kes ei tundunud kuidagi tuttav ja ta läks koos minuga kontorist välja, et näha millest ma räägin. Ei tundunud väga hea mõte. Enda ruumi lukustamine oleks kindlam tundunud. Ta jäi trepi ees seisma ja juba nägin ma trepist üles rühkivat naeratavat klouni. Naine võttis ta avasüli vastu öeldes, et see on ta poeg. Sama kloun sööstis ühel hetkel minu poole ja ma ei kujuta ette kuidas, aga ma suutsin ta üle rõdulaadse asja treppidest alla visata. Kui see oli tehtud, siis läksin ma trepist alla, et põgeneda, sest unenäo Kärol kardab ikka menti ja üle rõdu potentsiaalselt surnuks visatud kloun ei kõla hästi. Plottwist: kloun oli elus. Ajas end jälle püsti ja unenäo Kärol tundis end jälle metsikult ohustatuna. Leidsin mingi kurika ja hakkasin lihtsalt peksma. Ise nutsin, sest ma saan kas klouni käe läbi surma või pussitab keegi mu vanglas surnuks. Kuidagi sain jälle klounist võitu. Täitsa elutu paistis teine. Peast punase juuksepahmaka alt immitses verd ja klouni ema jooksis nüüd juba koos klouni isaga treppidest alla, et oma lapsekest aidata. Ise jooksin keldrisse, et sealtkaudu majast jalga lasta. Kelder aga ei olnud selline nagu ta muidu on. Ma olin väga segaduses kui avastasin end hoopis uutest koridoridest, milles olid hoopis teised hääled, kui muidu. Lõpuks leidsin end ühe suure ruumi eest, kus nägin sees lintide taga mänguasjadega toimetamas päkapikke. Üks neist nägi mind ja ukerdas vaikselt minu poole. Nähtu oli minu jaoks peale klouni tapmist nii hämmastav, et ma ei suutnud end liigutada, kuni mehike mul käest kinni võttis ja ütles viisakalt: "Palun mine ära. Sa ei tohiks siin olla." Kuna ma ohtu ei tajunud, siis vabandasin ja küsisin kust kaudu ma õue saaksin. Juhiseid ma eriti ei saanud. Olin nii segaduses, et ärkasin üles. Tegus öö oli. Aitas küll. The end. Fin. What the what.
Kuna need unenäod olid kohati pigem traumeeivamad, siis tunnen vajadust panna kirja veel üks, mis oli täiesti kahjutu ja lihtsalt naljakas. Nägin mingi aeg tagasi unes, et olin kodus, köögis ja jumalast purjus. Ma pole vist kunagi päriselt nii purjus olnud, kui ma selles unenäos olin. Ma seisin vaevu püsti, käed ei pidanud no ikka üldse. Kohutav oli. Mu missioon oli sügavkülmast leida külmutatud maasikaid, mida oma ilgelt sooja šampanja sisse panna. Mul olid metsikud raskused sügavkülmiku uksega... püsti seismisega ka, aga uks kõlab kuidagi vähem haledalt. Kui sain juba asjaga peaaegu hakkama, siis pistis ukse vahelt nina kööki mu tädi, kes mind kiirustada üritas. Mõtles siis, et võtab endale ka maru kiirelt maasikaid sügavkülmast. Võttiski hästi kiirelt. Mind ei aidanud üldse. Olin sama hädas kui missiooni alguses. Tuba käis nii metsikult ringi, et ärkasin üles. Tõusin voodil istukile ja olin täiesti siiralt segaduses. Olen siiani tegelikult. The end. Fin. Lol wut.
Ma otsiks unenägude seletajast nendele unenägudele seletusi, aga hoian aega kokku ja oletan, et ma saan lähiajal jälle surma või langeb mulle lihtsalt metsikult sitta kaela. Tavaliselt nii läheb.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar