"Istusin üksinda, et veidi kirjutada ja aega surnuks lüüa. Tundus hea plaan. Tundus mõistlik.
Mu kõrvale, minuga samasse lauda, istusid just kaks daami vahvlitega. Ma peaaegu, et ei panegi neid siin pahaks. Nad tunduvad armsad inimesed. Nemad ei häirigi mind... nende vahvlid häirivad. Need lõhnavad nii värskelt, nii soojalt, nii kuradi magusalt! Appi! Ma ei suuda nendelt pilku pöörata. Need on imelised!
"Issand, kui magus!" ütles üks neist viimaseid vahvlitükke taldrikult kokku kraapides. Vahvlite lõhn on nii tugev, et ma suudan neid peaaegu juba maitsta! Ma olen nii metsikult kade.
Mu laua poole kõndis üks naerusuine prillidega neiu. Tal oli käes taldrik vahvliga. Nii ilus vahvel. See lõhnab ka nii hästi ja ta võttis samu lisandeid, mida minagi võtaks. Šokolaadisiirup niriseb mööda vahvli äärt alla ja kaob maasikate vahele. Peaaegu soovin, et ta oleks minust aeglasemalt möödunud, et ma oleks neid imepäraseid vahvleid kauem imetleda. Ma telliks praegu isegi ühe, aga mul on kõht veel rämpstoidust täis. Ma tunnen, et olen nii katki, täiesti kasutu. Süda läheb vaikselt pahaks sellest lõhnast. Ma vajan vahvlit. Ma vajan seda kuradi vahvlit!"
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar