unekoomas

 Kell on pool 3. On laupäeva öö vastu pühapäeva ja ma ei tea, mida ma tunnen. Vaatasin pooleldi kogemata ära kolm romantilist komöödiat. Tegelikult oli üks vist draama. Mees oli alkohoolik kuni kohtas naist, kes ta siis "terveks" tegi. Vana hea. Põhimõtteliselt komöödia. Vähemalt pani see mind midagi nii palju tundma, et võtsin pintslid kätte. Naistegelane oli awesome.
 Soperdasin mingi maali. Ma ei tea mis ma tegin. Ma ei tea kas see on valmis. Ma ei tea mida ma sellega öelda tahtsin. Ma lihtsalt proovisin seda tehes mitte mõelda, sest ma kipun alati ülemõtlema. Panin seda tehes telefoni hääle peale. Kui keegi kirjutab, siis kuulen. Ema pole ka kodus. Äkki helistab või saadab nüüd mulle sõnumeid nii nagu mina talle saatma pean, kui ma kodus pole. Mu telefon vaikib.
 Jäin ennem poolunisena oma peegli ette seistes ennast vaatama. Huuled tundusid kuidagi suuremad, silmad on erineva kujuga, akne armid. Mida kauem vaatasin, seda hirmsam hakkas. Ma olen päris inimene. Ma olen päris elus inimene. Ma pilgutan silmi, ma saan liigutada, ma mõtlen jne. Ma olen päris. Ühel hetkel ununes justkui, et ma olen peegli ees ning ma nägin enda ees teist inimest, kes mind tähelepanelikult vaatas. Ta seisis otse minu ees. Seljas samasugune dressipluus ja jalas samasugused roosad dressipüksid nagu minul. Ta pilk oli nii uuriv. Mul hakkas hirmus. Astusin sammu eemale, et omale peeglit jälle meelde tuletada. See ei aidanud. Tundus ikkagi, et ruumis on justkui peale minu veel keegi ja isegi kui ma ruumist väljun, seisab ta ikka veel seal. 
 Mul on vist mingi identiteedikriis jälle. Jälle... Kahtlen kas see eelmine üldse läbi sai. Ma hakkasin seda ühel hetkel lihtsalt ignoreerima. Minus on mingi rõve vanade kogemuste värin, mille ma endast välja pean saama, et siis "parem" inimene olla vist. Ma arvan. Ma ei tea täpselt kuidas see toimib, aga ma ei käinud ju lihtsalt ilmaasjata sellest sitasest kogemuste mülkast läbi, onju? Näpud sügelevad, aga ma ei oska seda endast viisakalt välja puistata ja ma kardan. Fucking hirm. 
 Ma vist kardan natuke seda inimeseks olemise asja üleüldiselt. Mul pole õrna aimugi, mida ma teen. Mul pole õrna aimugi, mida ma tegema peaks. Mul on õhkõrn aimdus milline inimene ma olen ja veidi tean ka miks ma selline olen. Muidu on küll rumal olla. Samas lohutab mind see, et keegi ei tea päris täpselt mis toimub. Ilmselt siis põrkamegi seni niisama ringi, kuni midagi selgeks saab. Või noh... enamvähem selgeks. Kõigel on lõpuks mingi point, onju? 
 Mu telefon ei tee piiksugi.

 Thank you, come again.