Jalutasin algul Kadrioru pargis. Polnud aasta algusest saadik käinud. Pikemalt jalutasin seal üldse septembris, kui kogu see "Valgus kõnnib Kadriorus" horror oli. Nüüd oli tore. Tahtsin tegelikult veel Jaapani aeda ka minna ja teel sinna oravatega hängida, aga jalad muutusid hullult valusaks.
Mõtlesin, et oleks cool KUMUs uued näitused ka üle vaadata. Minu õnneks oli rahvusvaheline muuseumite päev ja kõik näitused olid tasuta. Ma olin nii elevil. Ma olin nii tänulik, et end üldse sinnakanti vedasin. Ma nii vajasin seda käiku. Tegin enne näitustele minekut veel ühe smuutiringi (healthgod) ja kirjutasin natukene. Ma olin nii rõõmus. Mind ei häirinud isegi ümberringi kilkavad lapsed. Täpselt nii õnnejunnis olingi.
Istusin pikalt oma lemmikmaali juures. Armusin sellesse, kui lapsena esimest korda KUMUs käisin ja vaatan seda pilti siiani sama armunult. Nüüd pööran võib olla detailidele rohkem tähelepanu. Tegemist on Johann Köleri maaliga "Truu valvur" ja see on päris massiivne. Kunagi tegin vist isegi koolis sellest mingi kirjaliku töö. Mulle nii meeldib seda maali täismõõdus näha. See on kuidagi palju erilisem kui väike pildike arvutiekraanil või postkaart. Nüüd oli eriti tore, sest keegi ei kiirustanud edasi liikuma. Sain mõneks ajaks "Truust valvurist" isu täis imetletud. Kind of.
Mulle meeldis veel hullult see sürrealistlik animeeritud film. "The Glass Harmonica" oli nimi. Loved it. Ma võiksin sellist teemat terve päev vaadata. I love that shit. Kodus olen avastanud rohkem Eesti joonisfilme. Näiteks "Tuukrid vihmas", "Maraton" ja "Krokodill". Veidrad animeeritud filmid on ühed mu lemmik asjad üldse. Mida rohkem kordi ma enda ette "wtf" sosistan, seda parem. Silmad säravad ja suu on kõrvuni. Just fuck me up with that weird shit, bruh.
Anu Põdra "Kõnepult" oli ka dope. Feel'isin täiega. "Haprus on vaprus" on üldse ilus näituse nimi. Mul on alati peale kaasaegse kunsti näituse külastamist tunne, et kõik on võimalik ja okei. Täpselt sellist õlale patsutust mul nagu vaja ongi. Miski ei ütle "kõik on võimalik" nagu tühjas saalis põrandal olev köis, mille kõrval on silt töö nime ja autoriga. Nii tobe. Ma jumaldan seda. Ma pean vähem mõtlema.
Peale KUMU vaatasin veel parte ja läksin kohvitama. Hullult mõnus oli. Meeldisin endale nii väga, et vedasin kohe koju ka. Praegu mõtlen, et äkki meeldib mulle nii väga endaga kohtingutel käia, kuna see ei nõua rääkimist. Kas ma olen tegelt ka nii laisk, et ei viitsi oma suud rääkimiseks liigutada? Jah. Aga see on täiesti okei! Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. So when you think about it, siis olen ma lihtsalt üks kamakas kulda. Ma olen päris suurepärane. Self-love at its finest. Kõik saab korda.
Mu blogi poolt saab veel hääletada! Link on SIIN ja mu blogi leiab eluliste blogide nimekirjast, kus olen kõige viimane. Aitäh kõigile, kes juba hääletanud on!
Thank you, come again
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar