Käisin üle naeruväärselt pika aja "pisikesi" hoidmas. Mul oli meeletu kiusatus oma karvapall ka kaasa võtta, aga kogu see ettevõtmine tundus kuidagi hirmutav. Samas jäin ainult üheks ööks ka, mu karvapallid saavad see aeg ikka ilma minuta hakkama.
Mu lapsepõlvesemu on veel viletsamaks jäänud. Süda valutas. Ta pildistamine ei tundunud nagu sobilik. Piirdusin silitustega. Tal tundus hea meel olevat mind nähes. Mul on hea meel, et ta mind veel ära tunneb.
Noorem koer on kõvasti rahulikum. Ta oli sellegipoolest mind nähes väga elevil ja hakkas mulle jalanõusid tooma. Ta on teistsugune kui teised seal olnud koerad olid. Ma kardan, et ei oska seda paremini lahti seletada. Võib-olla siis nii palju, et ma ei kardaks tema pärast oma koera sinna kaasa võtta. Ta tundub semu. Ta on igapidi väga armas.
Kui nüüd korraks peatuda mu enesetundel, siis on mul praegu juba parem. Kodunt välja saamine on aidanud. Muuseumite teraapiast ja sõprade nägemisest on abi olnud. Ma teadsin, et sellest saab abi olema, lihtsalt aja "raiskamise" hirm ei lasknud mul olla. Mul on parem, see on hea. Endise blogi graafiku juurde naasen ma vist ikkagi alles mai lõpu poole. Praegu hoian asju siin sama kaootilisena kui mu meeleolud.
Pildid mu eelmisest koerte valvamisest leiab SIIT.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar