Mu nädal oli ilusam, kui olin selle eelmise postituse sapi endast välja saanud. Natuke on veel selle pärast piinlik, aga ma saan üle.
Nüüd kodunt eemal olles on mul tekkinud jälle mingi tahtmine remondiga tegeleda. Otsisin valgusteid päris mitu päeva. Täitsa tore oli end kasulikuna tunda. Ma ei tea kas julgen nüüd veel siseneda sellesse mööblinuppude otsimise virr-varri. Mul on juba tunne, et ükskõik kui palju ma neid otsin, ei leia ma kunagi neid, mis kõige paremini sobiksid. Ma tean, et see pole mingi väga suur asi, need on kapinupud, it's not that deep nagu, aga ma tahan, et kõik sobiks omavahel ilusti. Ma ei taha, et oleks mingi silmakriipiv asi. Ma ei tea kust see imelik perfektsionism mulle külge hakkas.
Imestan natuke, et me pole ikka veel vannitoakappi valmis ehitanud. Vannitoa kraanikauss on kuidagi jõudnud minu kirjutuslaua alla ja nii on ta seal mõnda aega istunud. Samas ma ei kujuta eriti ette kuidas me selle valmis teeme. Omamoodi seiklus. Tahaks, et see lihtsalt valmis oleks tehtud juba. Instagram on mu explore lehele palju ilusaid vannitoakappe visanud, et nüüd on kuidagi häbi, kuna endal pole sellist veel valmis tehtud.
Nii palju asju on pooleli. Väsitav. Talveks tulevad veel ka uued projektid peale. Pelgan. Rahutu on olla.
Tunnen, et see on nii tühi postitus. Midagi natuke unistasin/vingusin, aga samas on see tühi. Ma ei tea. Kõik on iseenesest hästi ja mul on tore nädal olnud. Lihtsalt mõned väiksed asjad närivad. Kapinupud ei jäta mind kunagi rahule.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar