hirmus täiuslikud vanapaarid / käroli nutused meenutused

 Kui ma täna hommikul bussiga linna poole sõitsin, tulid mingil hetkel bussi üks vanem meesterahvas ja ta naisuke. Mees saatis naise ise viisakalt istuma ja ostis siis mõlemale piletid. Kui mees oli tagasi naise kõrvale istunud, toetas naine oma pea ta õlale. Ilus oli vaadata.
 Minu ainukesed vanavanemad kui sellised, olid Kohtla-Järvel elavad naabrid. Ma pole kunagi oma vanavanemaid näinud. Ei ema ega ka isa poolseid. Minu jaoks olid olemas üleval korrusel elavad onu Emil ja tädi Helgi ning kõrval korteris tädi Maimu ja onu Viktor. Alati kui ma Helgil ja Emilil külas käisin jäin ma vaatama ühte pilti, mis neil seina peal oli. See oli neist kahest kas bussi minemas või bussijaamas olemas (andestage mulle mu veidi tolmune mälusopp). Nad olid pildil väga õnnelikud. Nad olid alati koos õnnelikud. Absoluutselt alati. Ka hiljem kui me neil perega külas käisime olid nad ääretult õnnelikud ja ühtehoidvad. Nad ootasid alati mu joonistusi ja kirjutisi. Nad olid ainsad inimesed, kellele ma oma omaloomingut saatsin. Nad olid selle üle ääretult rõõmsad, olgugi, et mu jutud polnud kuigi andekad.
 Paar aastat tagasi jäi Helgi väga haigeks. Tal olid rinnus tugevad valud ja ta ei saanud kuigi palju liikuda. Emil pidi ta eest üksinda hoolitsema. Ühel hommikul avastas Emil, et ta abikaasa on surnud. Ma ei suuda ette kujutadagi seda tunnet, mida ta tunda võis. Peale aastatepikkust õnnelikku kooselu on inimene, kellega lõunati pargis jalutamas sai käidud, läinud. Kui ema seda teatas, olin ma šokis. Mulle jõudis see kohale alles paari päeva pärast. Tundsin nagu osa mu perest oli järsku läinud. Kui me Emilile jälle külla läksime, ei kuulnud ta kohe uksekellagi. Me ootasime vastust umbes 5 minutit, mis on tegelikult sedasi vanainimese ukse taga oodates veel eriti hirmus pikk aeg. Kui me sisse astusime, hakkasin ma silmadega korterist Helgit otsima. Teda ilmselgelt ei olnud ja see oli nii kummaline. Ta oli iga kord seal ja ta oli iga kord meid nähes nii elevil ja imestas kui pikaks ma olen kasvanud ja kui pikad mu juuksed on. Kui me Emiliga teed jõime ja vestlesime, siis jäin ma jälle seinal olevat pilti vaatama. Mulle jääb alatiseks meelde selle pildi asukoht seinal ja mulle jääb alatiseks meelde see õnnelik paar.
 Ma tunnen end süüdi, sest ma pole vanematega enam tükk aega Emilit vaatamas käinud. Ma kardan nutma hakata. See on ainus põhjus. Emil on nüüd juba viidud vanadekodusse, sest tal oli üksi raske toime tulla. Ma pole tal külas käinud, sest ma kardan. Keegi ei taha vanadekodus näha ju nutvaid lapsi. Paar päeva tagasi helistas ema jälle sinna, et Emili tervise kohta küsida. Öeldi, et see läheb ikkagi stabiilselt halvemaks. Ta ei käi enam nii palju ringi jalutamas kui varem ja on rohkem voodis. Ma olen suurema osa blogipostitusest lihtsalt lohutamatult nutnud ja praegu avastasin ma kui meisterlikult olen ma oma algsest teemast täiesti mööda kirjutanud. Ma üritan siiski ehk kuidagi need otsad kokku siduda.
 Ma tahtsin selle kõigega öelda, et onu Emil ja tädi Helgi on kõige täiuslikum paar, keda ma tean. Nad hindasid üksteist ja olid koos kuni surmani. Ma tahan sellist suhet nagu neil oli. Tahan oma suhtesse sama palju vastastikust austust, armastust ja lugupidamist. Seda kõike tuletas mulle meelde too vanapaar, kes hommikul bussis oli. Ja neid nutuseid emotsioone, mis praegu avaldusid, õnnestus mul sees hoida hommikust saati. Paluks aplausi. Võtan vastu ka värskeid topeltjuustuburgereid.
 Thank you, come again.