back to The Smiths

 Mõtlesin muusikast ja laulsin peas ilusaid sõnu ning tundsin omaette kurbust. Kurbus tikkus järjest rohkem ligi mõeldes sellest kui vähe tähendusrikaste sõnadega muusikat tänapäeval tehakse. Ma mõtlen midagi sellist, mis kõnetab sind või paneb sind tundma vähem üksikuna ja mitte sellepärast, et Bieber on alati sinuga ja Harry armastab sind, sest sa oled ta fänn, vaid keegi nagu teaks, mida sa tunned ning oskab selle nii kaunilt kirja panna ning luua muusikaga meeleolu, mis on täpselt see õige.
 Olen leidnud end järjest rohkem jumaldamas The Smiths'i. Just praegusel ajal on see muusika minu jaoks nii kuradi olulisele kohale kerkinud, sest see paneb mind oma tunnetega vähem üksikuna tundma. Ma olen juba blogis nii palju The Smiths'i quote'inud, sest nad võtavad mul justkui sõnad suust ja see pannakse kirja edukamalt, kui mina seda võib-olla teha suudan (mulle meeldib, et see "võib-olla" on seal. mulle meeldib mõelda, et ma ei tea veel oma võimeid täielikult ja mul on võimalus "tõusta tähtedeni"... mida iganes see ka ei tähendaks). Veider on end nii palju samastada praeguseks 55 aastase iiri päritolu mehega, aga ma saan aru kõigest, millest ta oma muusikas räägib ja ma tean seda tunnet. Ma hindan The Smiths'i nii kõrgelt, sest Morrissey sõnul on tegemist justkui tema isikliku päeviku sisuga, kuhu ta valas oma depressiivsuse ja kavala kahemõttelisuse, mis on lihtsalt üleni suurepärane. Mul oleks nagu sõber, kes teab täpselt mis seisus ma olen ja ma olen selle võrra õnnelikum. Keegi mõistab mind ja see on ilus.
 Tulles tagasi tänapäevase muusika juurde, siis istub mul ees nagu hunnik pettumust. Muidugi on pärleid, mis mind edasi aitavad. Ma olen selle üle nii õnnelik. Ja siis on seal Anaconda. Ma olen tuttav Nicki Minaji storyga ja tegelikult ka mingil määral ta muusikaga (kuulasin kunagi tuba värvides non stopilt Pink Friday'd yo), aga ma ei suuda uskuda, et luuakse nii kuradi palju lugusid tagumikest. Veel vähem mahub mulle pähe, et sellega ollakse rahul. Eile pubis istudes oli iga teine laul tagumikest ja nende väristamisest. Kuidagi rumal tundub. Või siis olen mina rumal ootamast, et muusika mind kuidagi kõnetaks ka muul tasandil, kui üksnes mu keha vaadates...
 Praegusel ajal avaldatakse armastust suurte tagumike vastu selliste kaunite muusikaliste teostega nagu: Anaconda, All About That Bass, Bubble Butt, Wiggle, Booty, A$$ (dollarimärkidega, sest implantaadid maksavad) ja paljud teised (jätke julgelt täiendusi kommentaaridesse, sest ma tean, et mul jäi palju hitte märkimata). Mul pole midagi tagumike vastu, aga that's a lot of ass. Oma keha tähistamisel pole midagi viga, aga WOW. There's already so much of that.
 Ma vingun jälle. Ma loodan, et mu jutustamine oli mõistetav. Kena päeva.
 Thank you, come again.