ootan veel muutust

alatiseks mu armas sussivaras

 Väike nädalake "puhkust", mis on tegelikult olnud ajapuudus ja täielik tühjus. Räägin nüüd lugusid. Võtke kõrvale teetass ja muffin. Nautigem.
 Käisin esmaspäeval peale kuu pikkust pausi psühhiatri juures. Ma mõistan nüüdseks täielikult miks teda kirjeldati internetiavarustes kui ebasümpaatset kuju. Ta paistab mulle samuti sellisena. Ma sain oma esimese haiglaravi ähvarduse. "Sulle ei mõju need esimesed rohud, mis ma sulle peale meie esimest kohtumist kirjutasin? Mis ma siis sinuga teen? Saadan haiglaravile või? Ah?" Kas haiglaraviga hirmutamine peaks mind järsku maagiliselt "tervenema" panema või teevad need imerohud järsku sellise lõpuspurdi ning actually teevad midagi ka peale mu uniseks muutmise? Samas ma ei imesta, et ta mulle rahustava toimega antidepressandid peale lükkas. Ma ulgusin seal kabinetis nagu viimane värdjas. Absoluutselt ei imesta ka sellepärast, et jutuks tuli mu ärevushäire. Mis mind seekord vihaseks ajas, oligi see haiglaravi ähvardus ja mõistmine, et mu arsti ei koti tegelikult mis minust saab ja mis seisus ma olen. Kui ma end ära lõpetaks, siis kergitaks ta ilmselt kulmu ja tõmbaks mind külma südamega lihtsalt oma patsientide nimekirjast maha. Ma ei saa tegelikult enam üldse aru, miks ma ootan arstidelt mingitsorti hoolimist või vähemalt muljet sellest, et hoolitakse. Mu enda perearst (keda ma, laiskvorst, pole ikka vahetanud!) ei suudaks vähem hoolida kellegi haigustest. Soovitusi teed juua annab ta päris paljudele nagu ma kuulnud olen. Kui ma olekski tema soovitusel teed jooma jäänud, siis ei usu, et ma veel siin oleksin. Jube sünge sedasi tunnistada, aga nii ta on. Mu ema töökaaslase mingi peretuttava jalg lõigati maha, sest too perearst käskis lihtsalt relaxida ja basically teed juua. No fucks given. Null. Aga tulles tagasi psühhiatri juurde, siis otsustas ta ikkagi uusi ravimeid mu peal katsetada ning loobus selleks korraks haiglaravi mõttest. Vist. Uued ravimid peaksid muutma mind pigem energilisemaks ja lõbusamaks. Läbi naeru ulgumine saab nii kuradi creepy olema. Ei jõua ära oodata.
 Ma saatsin siin mingi aeg tagasi oma sõbra ära. Karvase sõbra. Ta külastas mind unes. Me mängisime palli ja kõik oli nagu päris. Ta nägi välja terve ning üleni rõõmus. Mul oli nii hea meel teda näha. Ta kutsus mind endaga kaasa. "Kust sa tead, et ta sind kaasa kutsus? Ta on ju koer." Ma tundsin seda ja seda on küllaltki lihtne aru saada kui loom sind kuhugi kaasa kutsub. Vähemalt minu jaoks. Ma ei läinud temaga kaasa. Ma tunnen end sellepärast kohati halvasti, kuigi ma tean, et tegelikult ei peaks, sest see oli uni ja ei pruugi midagi tähendada ning surnutega ei tohi unenäos kaasa minna, aga ma tunnen end halvasti. Mul on vist see sita sõbra sündroom. Ärgates jõudis mulle justkui täiesti kohale, et ta on igaveseks läinud. Ma ei saa teda tõesti enam kunagi silitada ja temaga veesõda mängida. Mitte kunagi. See teadmine jõudis hiljem kui ma arvasin kohale, aga siin ta nüüd oli. Veetsin selle kurbusest nõretava päeva tööl. Ületundidega ja puha, tehes vahetevahel nutupause. Vetsus vesistades hakkasid vahepeal tuled vilkuma ja mulle meeldis mõelda, et ta on seal minuga üritades mind lohutada. Ma olen täiesti teadlik, et tulede vilkumine võis tulla ka täiesti seletatavatest asjadest, aga mulle meeldis mõelda, et ta on seal minuga. See lohutas mind. Ma rääkisin ka emale oma unenäost. Ema rääkis, et tunneb vahel ta lõhna, isegi kinnise ninaga ja iseenesest avanevad uksed on seal juba vana teema, sest ta ülemuse vanaema käivat seal ringi, aga järjest tihemini kukuvad madalamal paiknevad asjad maha. Mulle meeldib mõelda, et see on sellepärast, et mu sõber käib meid sedasi vaatamas. Ta liputav saba ajas alatasa tikkimises asju ümber. Ma olen samuti täiesti teadlik sellest, et lõhn, mida mu ema tunneb, võib tulla sellepärast, et see koer elaski seal majas, aga jällegi meeldib mulle teisiti mõelda. See lohutab mind mingil määral. Mulle meeldib mõelda, et see on loogiline, sest tema magama panekuks oli kahte süsti vaja. Ta ei tahtnud minna ja nüüd on ta ikka veel siin. Ma igatsen teda hirmsasti ja kiusatus temaga järgmine kord kaasa minna on meeletult suur. Ma igatsen oma sõpra, kes peaks veel tegelikult siin meiega olema. Ma tean, et ta tahtis olla.
 Ma tahtsin veel millestki rääkida, aga peale äsja toimunud nuturallit justkui ei oskagi enam. Ilmselt ei olnud siis nii tähtis. Võib-olla mainiks ära, et kuna mul on pildistamistest nii palju behind the scenes stuffi, siis hakkan ma seda ka siia üles riputama. Negativusest ja igast casual veidrustest. Elame näeme, eks?
 Thank you, come again.