mu Ülo kogemus

Oli möödas järjekordne pikk päev linnas ja ma pääsesin just bussi, et koju tagasi sõita. Kuna ees ootab tunnine sõit, siis eelistan ma istekohta, kus ma saan laiutada. Niisiis paistis üks selline jumalik bussi tagaotsas. Antud hetkel polnud mul muidugi meeles, et ma vihkan bussi tagaosas istumist ja mul pole päriselt õrna ainugi miks ma selle eelviimase koha seal ikkagi sisse võtsin. Igatahes viskasin klapid kõrva, muusika mängima ja panin silmad kinni. Kui poole tee peal luugid uuesti lahti tegin, istus mu kõrval keegi mees. Näo järgi panin talle nimeks Ülo. Ülo magas. Kirglikult kohe. Hambad laiali ja pea laperdas paremale ja vasakule, ila tilkus suu nurgast. Ma usun, et ma oleks saanud selle kohta "nunnu" öelda, kui ma poleks nii kitsas kohas paiknenud. Tundsin kuidas viimase istme inimese põlved mu tooli seljatoe vastas on ja ees olev iste tundus mul ka täpselt näos olevat. Ja siis on veel mingi Ülo, kes tudumise käigus mulle oma kämbla sülle viskab. Klaustrofoobia hakkas vaikselt möllama. Püüdsin rahulikult silmad kinni panna ja oma uimast muusikat edasi kuulata, aga ma tundsin kuidas Ülo mu poole vajub. Pöörasin pilgu kuti poole ja ta justkui kummardus magades minu poole, hambad ikka laiali ja ila tilkumas. Ma ei tahtnud klappe kõrvast võtta, et kuulda, kas ta norskab, sest mu ruum oleks ilmselt hetkega veel väiksemaks muutunud ja mulle ei tundunud see kuigi hea mõte olevat, sest ma tõesti hoidsin oma paanikat tagasi ja keset põllumaad ma ka bussist väljuda poleks tahtnud. Õnneks tegi buss nii toreda kurvi, et Ülo pea laperdas teisele poole. Ma olin nii õnnelik! Panin jälle silmad kinni, et muusikat kuulata ja kogu olukorda ignoreerida.
 Tegin kuskil 3 peatust enne enda oma silmad jälle lahti. Ülo kummardus jälle magades minu poole ja minus tärkas meeletu hirm, et ma ei saa temast mööda ja oma peatuses maha. Mu tagant kadusid inimesed ja Ülo ei ärganud millegi peale. Mu paanika kasvas. Ülo jalad olid hirmus harki vajunud ja meie põlved puutusid kokku. Mu ruum jäi justkui väiksemaks ja mul polnud kuhugi minna. Kaalusin hetkeks kasutada seda haledat plastikhaamrikest, et aknaklaas lõhkuda ja ruumi tekitada või siis Ülo üles ajada, aga tundus natuke liiga ekstreemne liigutus olevat. Buss tundus järjest umbsemaks ja palavamaks muutuvat ja ma polnud üldse rahul. Me lähenesime päris suure kiirusega minu peatuse poole ja Ülo ei ärganud ka siis kui ma omale seljakoti sain selga aetud. Ja see pidi mu move olema! See oli see, mille peale ta oleks pidanud ärkama! Ma olin nii kindel! Aga ta ei ärganud ja nüüd ma pidin teda sõrmega tonksama, et ta ärkaks ja mu mööda laseks. Sekundid tundusid nii pikad ja inimesed hakkasid juba end vaikselt püsti ajama, et maha minna. Ülo magas. Meie kõrvalt tõusid inimesed ja RIIVASID Ülot, aga ta magas endiselt hämmastava kirega. Nutsin natuke mõttes. Võtsin hoogu, et öelda "Vabandust.", aga mul ei tulnud häält välja. Maru piinlik. Jah, mul oli magava mehe ees piinlik, ära nori. Igatahes Ülo ei ärganud. Kõik kõndisid juba bussi ukse ette ja buss tegi viimast väikest kurvi. Ma sain Ülo peale pahaseks. Tonksasin oma põlvega tema põlve. Järgnev ehmatas mind hirmsasti. Ülo tegi maailma sügavaima hingetõmbe, vaatas mulle suurte silmadega otsa ja tõusis minuga silmsidet hoides hirmus kiiresti püsti! Ülo ei meenutanud enam rahumeelset Ülo, vaid rohkem Nikolaid (ma ei tea kust need nimed tulevad). Ma ei pidanudki midagi ütlema. Ma nihkusin hirmus kiirelt oma kohalt ja ruttasin juba avatud bussiuksest välja. Ma oleks nagu deemoni äratanud. See hingetõmme oli nii vali ja jumal küll... see pilk võis tappa. Äkki ongi Ülo saatan. Tegi mu viimased minutid bussisõitu küll parajalt põrgulikuks. All hail to Ülo! Ülo sugustel on minu põrgus küll koht olemas.
 Õppisin sellest kogemusest, et ma ei istu enam kunagi täis bussis eelviimasele kohale. Isegi kui see on ainus kahe istmega koht. Ma keeldun. Mul ei vea seal istudes kunagi.
 Thank you, come again.