Ma ootasin suve nii kohutavalt kaua. Mitte ilmtingimata seda kuupäevalist suve, vaid neid hirmus kuumasid ilmasid. Ma kujutan ette, et taolises kliimas suudaksin ma õnnelikum olla. Samas võib see ühel hetkel ära tüüdata... Ei, mulle ei meeldi nii mõelda.
Ootasin nädalaid, et saaksin tulla siia ema tööjuurde maja valvama. Nii väga ootasin. Siin ma nüüd siis olen. Ma tõesti arvan, et see on siin mu happy place. Siin on mu ümber ööpäev läbi 2 totut pontut, kes mulle kõikjale järgnevad (and i mean kõikjale) ja suvi teeb absoluutselt kõik veel kordades paremaks. Siin on suurepärane. Lapsepõlv väreleb silme ees ja ma tunnen end jälle natuke viie aastasena, sest kõik on sama ja see on täpselt see, mida ma vajan.
Õhtul on veel kavas grillimine. Ma mäletan kuidas lapsepõlves siin iga õhtu grilliti. Ikka joodi veini ja grilliti. Ma mäletan ühte jalgpalli MM-i ka isegi. Mehed tulid saunast, lürpisid õltsi ja vaatasid jalkat. Äkki sellepärast mulle MM nii südamelähedane nüüd ongi... Tol ajal ei saanud ma sellest aru ja jäin tooli peal magama. Ma pidin ikka hirmus pisike olema, sest enam ei mahuks ma sinna tooli magama kuidagipidi. Või vähemalt piisavalt mugavat asendit ma sisse võtta ei saaks. Mul on kõht nii tühi ja karjub nüüd söögi järele. Tänks mälestused.
Ma tõesti arvan, et vajasin sellist aja maha võtmist ja ajastus on ka täiesti õige. Jooksin sel nädalal nii palju linnas ringi ja väsitasin end tavalisest rohkem arstide juures emotsioone tagasi hoides. Lisaks sellele pole ma korralikult magada saanud vist juba nädalakese. Ärkan iga paari tunni tagant öösel üles ja mingi hetk lisandusid sellesse valemisse ka õudusunenäod. Sellised detailsed ja jõhkrad. Mõnikord vedas mul koguni niipalju, et nägin sama luupainajat ühe öö jooksul 2 korda. Jesss! Päevasel ajal powernappimine ei sisaldanud ka leebemaid unenägusid. Nüüd on vist paremaks läinud. Vaatasin enne magama minekut The Walking Dead'i ja nägin järjekordset zombie apocalypse unenägu, aga nendes olen ma osav. Need unenäod on köki-mökid. Palun veel selliseid! Koolitulistamised ja dramaatilised põlengud, mu silme ees surevad perekond ja sõbrad ning deemonite rünnakud jätaksin hea meelega vahele. Pean ilmselt rohkem The Walking Dead'i vaatama lihtsalt.
Peale The Walking Dead'i lülitusin Grey Anatoomia lainele, aga vajusin seda vaadates koer kaisus magama. Ärkasin paar tundi hiljem ja siis rääkis juba Jamie Oliver sellest, mis kodujuustu lahedaks teeb. Tõsine tripp ajamasinas. Unes nägin ma kusjuures kuidas ma mööda korterit ringi uitasin, sööki ja sooje sokke otsisin. Kui diivanile tagasi lebosse viskasin nägin käe peal kärbest ronimas ja kui ma ärkasin nägin ma täpselt seda sama kärbest, täpselt samas kohas. Tänks, hing, et sa nii põnevatel trippidel käid, kui ma magan. Oleks siis päriselt ka sokid toonud, varbad olid jumala külmad.
Kuna siin olles on mul reaalne isu kirjutada, siis kasutan ma seda tuhinat ilmselt ära. Siin mitme päeva jooksul hängides kirjutan mitu-mitu postitust valmis, et saaksin neid siis lõpuks vaikselt avaldama hakata. Käisin juba pontudega ka pildistamas so that's also coming. Cool cool.
Ma pole sellise energiaga harjunud. Lähen jooksma või midagi.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar