Kas ma olen üldse kunagi päris nii elevil oma sünnipäeva pärast? Ilmselt nooremana. Samas alati oli mingi pinge peal. Nooremana olid hulluks probleemiks tegevused. Raudselt mängime peitust onju, aga mida veel??? Pudeli keerutamine polnud kunagi minu teema. Samuti ei sümpatiseerinud "tõde või tegu" kunagi. Kui kuradi kaua me peitust peaks mängima, et teised unustaksid need mängud ära?! Jube probleem alati. "Kati, pane pudel ära, me ei mängi seda!" Hirmus. (Mul pole kunagi Kati nimelist sõpra olnud.)
Peo asukoht oli ka mingi aeg kahtlane. Paar korda sain pidada ema tööjuures, mis oli maailma kõige lahedam asi üldse! Ühel sünnipäeval sai kutsikatega mängida! Nagu kammoon Simmo parim pidu ju! Oeh, haigelt tahaks kutsikatega mängida jälle. See sünnipäev oligi tänu kutsikatele suht muretu vist. Ai. Valetan. Söögi pärast pidi tõmblema. Kuna ma ei tahtnud näha kedagi söögilaua taga nina krimpsutamas, siis küsisin alati kõigilt külalistelt juba varem ära, mida nad süüa tahaksid ja kas see variant, mida ma tahan, sobiks. Tegelikult väga armas, aga enam ma küll nii ei jaksaks. We're having pizza, just deal with it! Lõpplahendus sünnipäeva söökidele oligi vist pitsa... ja salat. Loomulikult kartulisalat.
Vahepeal ma ei pidanud jälle sünnipäeva. Vähemalt mitte sellises mõõdus nagu kunagi. Ei viitsinud enam üldse suure hulga inimestega peole mõeldagi, aga tahtsin ikka oma kahe sõbraga hängida. Kuidagi kogemata juhtus nii, et kohale tulid veel mõned inimesed. Ma pole üldse pahane ka tegelikult. Kaheksateistkümnes sünnipäev oli tänu sellele nii tore. Jah, me istusime minu väikses toakeses ringis ja jõime, aga hullult lõbus oli. Toredad mälestused jäid... ja kohutavalt palju purjuspeaga tehtud pilte. Good times. Peaks jälle selle pidudel pildistamise asja üles võtma. Nüüd filmin lihtsalt kuidagi märkamatult välja minnes vilkuvaid tulesid ja hommikul leian sellest kümme videot. Totter. Samas piisavalt artsy, et keegi halvasti ei üleks. Tegelikult oleks hullult naljakas kui keegi vilkuvatest tuledest video pärast sõimama kukuks. Nagu teisi probleeme poleks lol... Ma lähen teemast kõrvale.
Ma ei kutsu siiani kokku hullult palju inimesi oma vananemist tähistama. Eelmine aasta oli erand, sest oli istumine perekonnaga, kuna mul oli juubel. Tädid ja tädipojad oma peredega... See oli ka tore, aga ilmselt ainult sellepärast, et minu sünnipäeva pärast polnud ammu nii kokku tuldud. Sõpradega pidasin eraldi. Polnud nii väga kuskil ringis istumist ja isa-naljade tegemist (maybe one day...), käisime linna peal. See aasta jälle nii. Tunnen kuidas see võtab mult nii palju pinget ära. Ma saan isegi natuke isekas olla. Minu valida on kohad, kus käia. Luban endal vähemalt sel ühel päeval hullult isekas olla. Ma olen selle ära teeninud. Elasin jälle aasta üle. Get off my dick I deserve my fun.
Tulevikus peaksin ilmselt jälle selle ringis kuskil kodusemas keskkonnas istumise ette võtma. Kas just kodusemas... Pigem lihtsalt kuskil, kuhu ma saaks inimesed kokku kutsuda. Siis ma muretsen jälle snäkkide pärast... ja veini. Sinnani on vast aega. Ma ei tea praegu enam keda kutsuma peaks ka. Koolis käies sai lihtsalt klassi tüdrukud kokku kutsutud ja oligi tehtud. Nüüd saab nagu kahtepidi minna. Kas kutsun ainult need paar inimest, kellega kõige rohkem suhtlen või siis kõik kellega ma kunagi suhelnud olen wooo pidu!!! Ma olen juba selle viimase variandi mõttest väsinud. Liiga palju veini pärast muretsemist.
Ma ei tea enam mis sellest postitusest sai. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen hullult elevil, kuna ma olen laisk ja ma ei pea ise eriti midagi korraldama. (Appi, üllatuspidu oleks maru äge. Ise ei peaks mitte midagi bronnima. Ma olen täiega selle mõtte fänn.) Värisen nüüd kuni 14nda märtsini ootusärevusest. Jeeee!
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar