Otsisin täna terve päev linna pealt kirstu, mida kohvilauana kasutada saaks. Õigem oleks vist öelda "laegast", sest kui "kirst" google otsingusse panna, tulevad hoopis teistsugused tulemused. Neid pole loodetavasti niipea vaja.
Ma ei leidnud laegast. Päris palju kohti sai läbi käidud. Panin valed jalanõud selle retke jaoks jalga, nii et jalad on praegu täiesti lõhki. Ma valutan ka üleni. Selline tunne nagu oleks peksa saanud. Äkki on ikka seda kirstu vaja...
Jõudsin koju. Rääkisin emale, et laegast ei leidnud, aga leidsin miljon asja, mida iseenesest meil võiks vaja minna, aga samas ennem ei tea ka kui elutoas on kõik värvimised tehtud ja uus põrand maas. Ma arvan, et me oleme mõlemad elevil. Ma arvan. Ma tean, et mina olen kõvasti rohkem, kuna mul on olnud rohkem aega remondi jaoks inspiratsiooni ammutada, uurida igast DIY projekte ja sisustuslahendusi. Ma olen see loll, kes jookseb värvinäidised näpus ja räägib kui ilus oleks suur ümmargune hiiglasliku raamiga peegel keset elutoa seina. Samas ma ei pane pahaks ka. Mõnus distraction sellest oma nutuseste emotsioonide keerisest.
Praegu toimub päris korralik asjade kokku pakkimine ja sorteerimine. Praegu toimub sisuliselt see suurpuhastus, mida ma algselt tahtsin. Nüüd on ainult see asi, et ma kardan midagi muud teha või kuskil üldse käia, sest äkki saab see kõik siis sellega läbi. Äkki jääb kogu see asi siis jälle kuidagi lollisti seisma. Ma ei tea. Kardan kõike ära solkida. Tunnen, et pean olema see planeerija ja juhendaja. Lambakarjus. Kas see kõlab halvasti? Ma ei mõtle halvasti. Tunnen ainult, et mul on jälle mingi pinge peal, mis minu õlul võib-olla päriselt olema ei peaks. Samas praegu ei tea ka. See piir on praegu väga udune. See on tegelikult koguaeg suht udune ja siis mingil hetkel hakkab mul jälle nii raske, et olen põrandal suremas.
Ma olen tegelikult päris närvis tuleva psühhiaatri külastuse pärast ka. Ma ei oska midagi oodata. Tegelikult oskan. Ma tean enam-vähem mida arst mulle räägib, aga ma ei tea enam kuidas ma ise käitun. Kas sellest saab jälle mingi pooletunnine nutumaraton? Loodan, et mitte. Sellest poleks kasu. Sellepeale lükatakse jälle rahustavad antidepressandid peale ja ma magan jälle paar kuud. Ma ei tea enam ise ka mis toimub või mida mul vaja oleks. Kogu see emotsioonide välja voolamine (põhiliselt silmist tuleva vee kujul) on minu jaoks küllaltki uus. Jah, ma olen ennem ka nutnud. No worries. Lihtsalt mitte nii lampi. Ise oletan, et kõik need tagasihoitud emotsioonid hakkasid lihtsalt välja valguma. Mu inimkeha sai pisarapoetamis-materjali täis ja lekib nüüd. Something like that.
Muide, ma arvan, et ma leidsin selle otsitud laeka. Kammisin veel mööblipoodide kodulehti läbi ja Sotkas nagu paistis midagi sellist olevat, mida tasuks vaatamas käia. Kui jalad ära paranevad, siis lähen.
Oeh, ma nii igatsesin pimedas toas valju muusikaga kirjutamist.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar