Nii palju kui ma ka tahaks, ei oska ma täpselt seletada, mis minuga viimastel päevadel toimunud on. Kui arstid avastavad sinust midagi, mis seal olema ei peaks (või on kahtlane) ja näitavad ja seletavad seda ka sulle, siis jookseb mingil hetkel igasugune mõistus kokku ja platsi tuleb täielik ja puhas hirm. Niisiis olingi ma kolmapäeval hommikust kuni hilise lõunani haiglas. Mind uuriti ja torgiti, seni kuni ma narkoosi all olin, seega pole mul tegelikult eriti õrna aimugi, mis minuga tehti... Mul on ja oli nii hea meel, et Robin seal koos minuga oli. Hirm kui selline andis natukenegi järele ja olemine muutus kergemaks. Selle eest ei jõua ma vist teda kunagi ära tänada.
Praegu olen enamvähem korras. Enam pole väga olnud selliseid kohutava enesetunde torme. Vahepeal muidugi miskit kuskil tuikab valust, aga see kestab umbes minut või 2. Kannatamatult ootame nüüd järgmist arstil käiku, mis peaks olema umbes kahe nädala pärast. Siis saame me alles targemaks. Üritan seni hakkama saada, asju teha ja olla nii aktiivne kui olemine võimaldab.
Lõbusaid jutte narkoosist. Kui ma kolmapäeval haiglasse läksin, siis ei tohtinud ma eelnevalt süüa ega juua. Ärkasin ma kella kuue aeg ja protseduure hakati teostama kella kümne aeg. Terve see aeg olin ma näljas. Kui ma lõpuks kella kahe aeg ärkasin, siis olin ma uimane, valutav ja näljane. Kuna kiisut ka minu juurde siis veel ei lastud, olin ma selle võrra rohkem hirmul ka. Mingil hetkel tabas mind paranoia, et mu kott on ka sisse vehitud, aga selle leidsin ma lõpuks üles enda kõrvalt... Igatahes, sööma sain ma lõpuks poole nelja aeg ja esimene söök, mida ma nägin oli jogurt - see oli mu voodi kõrvale pandud. Sellest päevast peale olen ma olnud täielik jogurtisõltlane. Päevas läheb liiter jogurtit. Või isegi rohkem... Ma hirmutan sellega isegi ennast.
Ma ei viitsi rohkem kirjutada. Lihtsalt teadke, et olen elus ja nii palju kui ma praegu tean, siis veel pikaks ajaks.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar