Tahaks praegu kirjutada sellest, kuidas ma kõike vihkan. Tundub olevat selline teema, mille tasuks pühapäevahommikul üles võtta.
Ma vihkan oma unenägusid. Ma olen juba maininud kui ebameeldivad need on, mind pidevalt ära tappes, aga täna võtsid mu unenäod täiesti uudse õela pöörde. Kogu mu isiklik elu pöörati minu vastu. Kõik mu otsused, mille ma olen teinud ja leidnud, et mul on seda vaja. Kõik oli null. "Mine perse, Kärol, sa oled idioot." Siis leidis mu unenägu, et oleks hea idee minu jaoks olulisi inimesi tappa. Tulekahjus. Ma olin neid seal n.ö. päästmas. Ma ei saand neid kuidagi aidata ja nad põlesid minu ees ära. Miks ei võinud mina see hetk surma saada? Kuidas kurat ma ellu jäin? Ma vihkan seda unenägu. Vihkan. Ma reaalselt tundsin seda tühjust. Seda, et mul pole enam kedagi. Kõik oluline on kadunud. Ma vihkasin ennast rohkem, kui ma end eales vihanud olen. Ma vihkasin elus olemist. Ma vihkasin seda, et ma midagi teha saanud. Üks mu tules olnud sõpradest käskis mul end rahule jätta ja lasta tal põleda. Ma ei saanud midagi teha. Mu käed olid nägu halvatud. Ma ei saanud ka midagi öelda. Ma ainult nutsin. Pisaratel ei õnnestunud kahjuks tuld kustutada. Järgmisel hetkel tõmmati mind juba kaugemale, aga ma ei saanud silmi oma sõbralt ja sellelt kuidas ta põlema süttimist aktsepteeris. Ta ei karjunud. Ta oli vaikselt pea norus ja põles. Ja mina nutsin, röökisin. Ma polnud sellega samamoodi nõus nagu tema oli.
Pühapäeva hommikul ärgata pisaratega silmis, pole minu silmis parim viis ärkamiseks. Ma vihkan oma unenägusid. Ma vihkan seda pisaratest märja näoga ärkamist. Ma vihkan ennast, sest ma näen neid unenägusid. Ma lihtsalt vihkan praegu kõike.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar