Mu valentinipäev/sõbrapäev oli awesome. Ma nägin oma sõpru (kõiki kahte), ma sain oma sõpradega naerda ja see kõik oli väga kena. Üle pika aja vist üks kenamaid erilise nimetusega reedeid üldse.
Valentini päev tähendab minu jaoks tavaliselt, et mu sünnipäev on kuu aja pärast ja ma pean hakkama mõtlema, kas ma tahan seda tähistada ja kui tahan, siis kus ja kuidas ja kellega ja mis ma söön ja kook ja jook ja kui külm/soe siis on jnejne. Mingi aeg oli kindlasti lihtsam sünnipäeva üldse mitte tähistada. Jätsin varemalt kohe isuga paar aastat tähistamist vahele. Ei viitsinud kuidagi jamada ja ega mul neid peojanulisi sõpru nüüd ka nii palju pole. Külas käidi mul ikka õnne soovimas ja mõned heldemad tõid kaasa isegi kingituse, mis on alati väga tore. Väga, väga... tore. Peoplaneerimis probleeme polnud. Nüüd ma saan 18 ja justkui oodatakse suurt pidu. Lähedasemad sõbrad on minuga enamvähem samas vankris ja okei sellega, kui me tekkidest kindluse teeme ja selles vaikselt veini joome ja head muusikat kuulame, aga kui võtta arvesse inimesed, keda ma tean ja kellega ma vahel läbi käin, siis oodatakse peoruumi rentimist, valju pop-muusikat, palju alkoholi (sest 18 yoloswagblazethetitz) ja palju, palju inimesi. Tjah, that's not gonna happen. Selline mõte kusjuures vilksatas minu peast läbi. Pole ju varem midagi sellist teinud ja kena oleks ning tänapäeval ei öelda väga pidudest ära ka. Tjah, ainuke miinus oleks see, et see oleks minu jaoks põrgu. See on enamvähem kõik, mis mulle ei meeldi. Ma võtaks parema meelega, selle sünnipäeva tekkidest kindluses.
Sünnipäeva pidu planeerides on toidulaua valimine samuti õudus. Mõned ei söö teatud asju ja siis ei kõlba see üks tort kõigile jne. Jube lihtne on tegelikult sünnipäeva korraldada siis, kui külalisi on vähem ja nad on kõik piisavalt lähedased. Sööme koos, joome koos, naerame koos ja kuulame muusikat koos ning kõigile meeldivad need asjad... vähemalt mingil määral. Ilus mõelda.
Ma polnud siia nädalaega kirjutanud ja tundsin meeletult survet midagi kirja panna. Vabandan kui lugemine väga huvitav polnud. Ma ei tahtnud väga mõnes eelnevalt kirja pandud teemadest midagi kirjutada ja kadus ka isu kirjutada pikemalt valentinipäeval vinguvatest vallalistest. Muide, neil vingujatel on minu arust jube suur tähelepanu vajadus. Tundke kõik mulle kaasa, ma olen kurb ja üksi 'armastusepäeval'. Boo-hoo get over it.
Ehk leian mõne päeva, mil ma tahan isuga blogisse midagi kirjutada. Minu jaoks on end praegu ilmutanud omaloomingu-ingel ja ma olen palju asju välja mõelnud ja neid kirja pannud ja blablabla. Hea on olla. Kõik tundub parem ja kergem.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar