Ma olen selle postituse juba ühe korra valmis kirjutanud, aga kuna kell oli 3 öösel (unegraafik teeb imelikke asju jälle), siis polnud see tekst absoluutselt loogiline ja ma korrutasin sama asja üha uuesti ja uuesti. Iseenesest tuli naljakas kirjatükk, aga postitamiseks ei kõlba.
Ma käisin lõpuks nädal tagasi juuksuris ära. Lõpuks! Esimesed mõtted minekust tulid juba augusti algul. See võis olla veel see aeg, mil mul oli küll juba palju juukseid, aga pea ei valutanud veel nendest. Ma lükkasin minekut nii kaua edasi, kuna polnud viimase lõikusega päris rahul ja tahtsin teise juuksuri kätt proovida, aga see teine juuksur töötas kohe minu juuksuri kõrval toolis. Ma olin närvis. See tundus nii imeliku reetmisena. Seega põdesin 4 kuud nagu iga normaalne inimene ja selle aja jooksul nüsisin vahepeal ise ka oma juukseid lühemaks lootuses, et mu pea vähem valutab (ma ei usu, et see päriselt aitas, aga vähemalt tekitas tunde, et ma püüan midagi oma heaolu nimel teha, kuigi tegelikult lükkan päris probleemilahendust ainult edasi).
Viimastel päevadel peavalu kannatades hakkasin mõtlema mis värk mul juuksuritega üldse on. Ma olin alati juuksuris ärev, lõpliku lõikuse juures justkui häiris mind miski, nii et tundsin, et pean seda ise kodus parandama. Samas ise kodus lõigates on kõik jumala chill. Olen isegi oma juukseid lühemaks lõiganud kui tegelikult tahtsin ja olnud pärast ikkagi täiesti okei, aga kui juuksur seda teeb, siis on mul mingi mini mental breakdown ja ma kannan oma juukseid seni ainult sabas või krunnis hoides, kuni need kasvavad minu jaoks piisavalt pikaks (jah, see oli kunagi asi).
Mida rohkem ma sellest mõtlesin, seda rohkem tundus see olevat minu probleem kui juuksuri. Mul on mingi imelik probleem kontrolliga. Ma olen peaaegu kindel, et see puudutab kõike, mis mu välimusse puutub, aga juuksuriga on lihtsalt kõige rohkem kogemusi. Mul on raske anda see kontroll kellelegi teisele üle. Kui ma ise keeran oma juukselõikuse perse, siis vahet pole, kuna seda tegin mina. Ma pole päris juuksur, ma ei peagi teadma kuidas õige juukselõikus käib. Mul on lihtsalt mingi kujutluspilt silme ees sellest, mida ma umbes tahta võiks ja siis jooksvalt lõigates vaatan mis saab. See on alati nii. Juuksuris ei käi see päris nii jooksvalt. Ütled ja näitad, mida tahad ja siis hakkab asju juhtuma. Mu eelmine juuksur ei rääkinud ka jooksvalt mida ta teeb, kust rohkem lõikab ja miks. Ma istusin lihtsalt üleni kaitsetuna see juuksuri keep ümber ja tegelesin aktiivselt paanitsemisega. Isegi kui koju jõudes nägin, et tegelikult on kõik jumala normaalne, siis see kogemus ise oli piisavalt stressirikas, et sellest kasvas stressivistrik otsaette.
Endale üllatusekski polnud ma uue juuksuri juurde minnes närvis. Ma olin paljudelt tema kohta ainult häid asju kuulnud ja olin piisavalt uudishimulik... lisaks sellele valutas mu pea juba nii hullult, et mind ei huvitanud enam eriti kes mu juukseid lõikab. Mu ainuke närv tuli sellest, et ma tundsin end reeturina. Muidu oli täitsa rahulik. Aitas ka smalltalk, mida ma tavaliselt vihkan, ja see, et juuksur rääkis jooksvalt mida ja miks ta teeb. Ja ma nägin kui põhjalik ta oli! Olin tulemusega nii rahul, et julgesin isegi kohe linna trippida.
Kui sama päeva õhtul koju jõudsin, siis jäin lõikust peegli ette analüüsima, Näo ümber olnud juuksed häirisid mind natuke, aga mul õnnestus end veenda, et tegemist on ainult minu imeliku kontrolliprobleemiga (mis on tõsi!) ja ma peaks lihtsalt magama minema (samuti tõsi). Mul läks selle veenmisega väga hästi kuni eilseni... Otsustasin eile öösel, et mu nägu raamiv osa peaks pehmem paista nii, et ma lõikasin seda hästi natukene. Päriselt ka hästi natuke! Aga ma tundsin, et mul on jälle kontroll. Nüüd tunnen ma jälle, et olen omadega mäel.
Hakkasin siis mõtlema kust see tulla võis. Juustega ei osanud otseselt midagi seostada. Võib-olla seda, et tundsin end kunagi ise paremat tööd tegevat kui juuksur, aga see kõlab kuna nagu selle probleemi tulemus. Teiseks mõjuvamaks põhjuseks leidsin akne. Mul pole kunagi selle üle otsest kontrolli olnud. See oli mul sellises mõjutatavas vanuses ka, et ma ei imesta kui see mingi taolise jälje jättis. Juuksed andsid iga kell rohkem kontrolli tunnet, kui mu nahk. Võimalik, et see on põhjus miks mul seda kontrolli nii raske on ära anda. On ka võimalus, et ma mõtlen täiesti üle. Mingi värk igatahes on.
Kõige selle lõpetuseks peaksin ka lisama, et hakkan edasipidi ilmselt selle uue juuksuri juures käima. Minimaalne ärevus oli päris cool.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar