ja nii sitt mul siis olla ongi.

Üks sitt teise otsa. Ühes totus olen rängalt pettunud. Hullult kõva mees enda arust. "Võtan vabalt..." Ja mis asjad need lubadused veel on, eksole?

 Tööpäev oli selle kõige pärast automaatselt pekkis. Nagu oleks olnud 2 sõnakuulmatut last. Kohutav.

 Pidin 100 aastat ootama, et mulle järgi tullakse. Vahepeal nägin totut ka. Nii palju siis lubadusest koju magama jääda. Ilmselgelt ei maksa lubadused enam sittagi. Nagu ma enne juba ütlesin: "Mis need lubadused üldse on?!" Solvunud, pettunud ilmselgelt. 

  Jõudsin koju, sain lõpuks Jannu telefonitsi kätte ja peale seda kukkusin pmts vesistama. Seekord täitsa sinu pärast, totu. Ei kujuta ette kuidas sa sellest sitast läbi ujud. Edu eluga.

 Homme lähen Emilit vanadekodusse vaatama. Tõotab masendav tulla.

 Thank you, come again.