täna linnas

 Well, jõudsin linna. Jälle. Olin emaga paar tundi lihtsalt raamatupoes. Otsisin raamatuid, mis aitaksid mul paremini kirjutada, mõista inimeste mõtlemist ja asju. Psühholoogia ühesõnaga. Ülimalt huvitav värk minu arust. Jah, ma olen ilmselt mingi imelik, aga ma ei jõua nende lugemist ära oodata.
 Kuigi me olime linnas paar tundi, olin ma koju jõudes laip. Ülimalt väss oli olla ja tuba oli hommikust täiesti pea peale pööratud. Koristada ma siis ei viitsinud, alustan nüüd (aka pool tundi tagasi). Koristan koos oma pisikese oravakesega. Kapist sorasime välja asjad, mida mul enam vaja pole (olime alati samal arvamusel) ja siis otsustas ta mu põranda täis sittuda. Tjah... Aga muidu kuulab ta ilusti sõna küll. On hakanud reageerima, siis kui ma talle "Hey, Sweetie." ütlen. Nummine mul.
 Õhtu missioon kui selline on saada kõik asjad omale kohale. Praegu paistab, et mul jääb riidepuid väheks jaaaaa mu kapp on liiga väike. Mul on uut kappi vaja. Suuremat. Ükskõik kui palju asju ma välja viskan on see kuramuse kapp mu kraami jaoks ikka liiiiiiga väike. Jama.
 Homsest ei tea veel midagi. Olen üksi kodus. Nii palju ma tean.
 Kas ma peaks nendest küünelakkidest, mis ma ostsin mingi selgema pildi üles panema ka või...?
 Thank you, come again.