Eile juhtus midagi, millest ma olen endiselt kind of traumeeritud. Nimelt Bonni pääses hommikul jooksu. Kui härra hakkas hommikul tööle minema, siis jooksis kuts lihtsalt ukse vahelt välja ja pani ajama. Ja las ma mainin ära ka selle, et koerad jooksevad treppidest kiiremini alla kui inimesed. Ma tormasin talle kohe paljajalu olles mööda treppe järgi ja härra läks liftiga, aga üks vanem daam oli ta nina eest juba varem alla läinud. Kui mina alla jõudsin, siis öeldi mulle, et Bonni kimbutab juba bussipeatuses inimesi. Ehk siis see vanem daam arvas, et oleks hea idee koer õue lasta. Thanks a ton, old lady! Niisiis paljajalu olles liikusin ma bussipeatuse suunas, et oma marakratt kinni püüda, aga jah, mu marakratt näitas keskmist sõrme ja jooksis ära. Bussipeatuses olevatel inimestel oli lõbus. Keegi ei taibanud aidata ka siis kui ma palusin. Kusjuures keegi ei vaevunud aitama ka siis kui ma pisarad silmis palusin. Tunnistan, et ma nägin välja nagu täielik metslane (vihje: olin paljajalu, mu juuksed olid igalpool ja põlved sitased, sest ma olin mingil hetkel kukkunud), aga come on! Üks vanamees silitas mu koera, kui ta tema juurde läks, ja hakkas siis vene keeles oma teise ilma läinud kollikoerast heietama. Vabandust, aga ma lihtsalt ei suutnud sellest sel hetkel hoolida. Kui ma palusin tal Bonnit kinni hoida, ei teinud ta teist nägugi/ juttugi. Ma olen kindel, et inimesed kuulsid mind. Ma olen täiesti kindel, sest ma tegin end igapidi väga kuuldavaks, kedagi lihtsalt ei huvitanud. Oma eneseväärikuse kaotasin ma kohe kindlasti kuhugi metsa äärde. Mitte kuradi keegi ei aidanud mind! Kedagi lihtsalt ei huvitanud. Mind ainult vaadati imelikult ja see oligi kõik.
Kui esimesel katsel nägingi, kuidas Bonni mulle lihtsalt järgi tuleb, kui ma teda kutsun, siis lootsin, et mul õnnestub ta tuppa meelitada. Boy, was I wrong... Ta jooksis minust mööda tiheda liiklusega autotee suunas. See oli enamvähem see hetk, mil ma murdusin ja esimesed pisarad hakkasid tulema. Järgmisel hetkel ei näinudki ma enam oma koera. Paanika süvenes. Muide, mu naabirmees vaatas seda kõike rahulikult maja ees pealt.
Kuna ma end nii jõuetuna tundsin, siis otsustasin korraks tuppa minna ja emale helistada, sest emad teavad kõike alati kõige paremini (miinus IT-teemad). Ema käskis mul esimese asjana enda rahustamiseks suhkruvett juua, sest mu kõõksumisest oli ilmselt jube raske aru saada. Edasi ta rahustas mind sellega, et Bonnil on kiip ja kõik saab korda. Kui ka mina teda kätte ei saa, siis keegi ikka saab ja tänu kiibile toimetatakse ta meieni tagasi. Mind see vastus väga maha ei rahustanud. Kuna telefonikõne ajal olin ma akna peal, siis ühel hetkel nägin ma kuidas mu koer üle muruvälja tagasi bussipeatusesse inimesi kiusama jooksis. Tormasin tagasi välja, võttes kaasa Bonni rihmad. Liftis pühkisin ma isuga pisaraid, aga eriti kasu sellest ei olnud, sest oma koerakest nähes muutusid mu silmad uuesti märjaks. Ma olin ilmselt kaotanud lootuse, et ma ta enam üldse kätte saan. See-eest läksin ma uuele katsele ja üritasin ta metsa juhtida, sest see tundus ohutum variant kui keset tihedat liiklust jooksmine. Kätte ma teda muidugi oma jõuga ei saanud. Natukese aja pärast nägin ma kaugemalt meie poole tulemas koera, kelle omanik oli veel kuskil päris kaugel. Bonni ei kahelnud hetkegi ja sööstis tolle koera poole, sest u know, ta tahtis armastust ja ta tagumikku nuuskida. Vedas, et too koer oli sõbralik, sest ma olen täiesti kindel, et ta oleks Bonnist jagu saanud. Lisaks sellel olin ma kindel, et too koer oli tõukoer ja kui mitte, siis on see siin lihtsalt jõle piinlik lugu. Tõuks pakun mina muidu bokseri, mis on ühtlasi ka mu lemmik koeratõug. Minu jaoks on need pisikesed kribud koerad hirmsad, sest ma kardaks nad koduses majapidamises katki istuda või astuda. I mean, mõned jänesedki on suuremad kui need koerad. That's just creepy. Igatahes. Nad mängisid natuke aega Bonniga kuskil lausvõsas ja kui nad tagasi tulid ja too suurem kuts minu kõrval seisis, siis õnnestunud mul tema ümber tiirlevat Bonnit ikka veel kuidagi kätte saada. Üritasin kuni selle hetkeni, mil nad jälle mängima hakkasid. Suurem koer sundis Bonni külili ja jäi siis seisma. Ma ei julgenud vahele minna, sest kui neil oleks mäng pooleli olnud, siis mind oleks ilmselt pikali joostud, aga kuna nad olid seal juba päris jupp aega seisnud, siis otsustasin yoloda (see plaan ei pruugi kõigil nii hästi välja kukkuda, kui minul, sest koerad on erinevad ja ettearvamatud, you might end up without a face). Niisiis liginesin vaikselt neile ja see bokser läks veidi eemale, et ma Bonnile lähemale pääseksin. Peale tundi aega paanikat ja tagaajamist sain ma lõpuks oma koera kätte ja lisaks sellele veel teiselt koeralt ühe ilase musi. Felt fucking amazing! Tõsiselt, see koerahärra päästis elusid ja niiii palju närve (kuigi selle lookese kirjutamine õnnestus mul endiselt silmad märjaks ajada)! And that's why I like dogs more than humans. The. fucking. end.
Peaks vist lisama siia midagi oma jalgade seisukorrast. Klaasikilde on siin metsas meeletult ja ilmselt mõndadega neist mu jalad ka kohtusid. Igasugused väiksed kivikesed olid ka korralikult kahju teinud ja terve järgnev päev ei lubanud mu jalad mul eriti nende peale toetuda. Sellest hoolimata pesin ma ära kõik pesud ja olin ääretult tubli ja liiga palju jalgadel. Peale seda tagaajamist pesema minnes võisin ma alles tõsiselt tunda kui kuradi valusad mu jalatallad on ja kui jubedad mu jalad välja näevad. Väljas ringi joostes ei tundnud ma mingit valu, sest olin ilmselt nii suures šokis. Ma olin sunnitud vannis chillima, sest lihtne dušši all käik tähendas püsti seismist ja mu jalad ei olnud selle mõtte fännid. Lisaks sellele olin ma sunnitud oma paanika välja magama, sest mul polnud kuidagi plaanis suhkruvett juua. Ma vihkan seda kraami.
Ka sel laupäeval tuleb emme külla. Meie elamine hakkas talle nii meeldima, et ta loob üha uusi ja uusi põhjuseid, miks tal on vaja linna tulla. Oh, mom...
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar