Öö peale eelmist postitust oli päris jube. Magasin heal juhul ainult 2 tundi ja enamus ööst oli mul ka 39,7 palavik. Fun times.
Ma õppisin, et taastudes 39 kraadisest palavikust, pole absoluutselt tunda madalaid palavikke. Nagu näiteks 37,5 tundub täiesti normaalne olevat ja siis tuleb ema jutuga, et ma end igaksjuhuks kraadiks. Üllatus missugune, kui avastad, et oled tegelikult 37,8 kraadise palavikuga asju tahtnud teha. *existential crisis happened* Ehk polegi siis mul ette nähtud produktiivne olla ja ma peaksin lihtsalt lamama kuskil ja viinamarju sööma.
Rääkides söögist. Ma olen enda pärast mures. Alati kui haigeks jään kaob mu isu täiesti, mis on normaalne. Palavikus inimesed ei tahagi süüa. Minusuguse alakaalus inimese jaoks on see... ohtlik... i guess. Ma olen juba niigi tugevas alakaalus ja kui mul veel 5 kilo kukkuma peaks (mis on imelihtne), siis olen ma lihtsalt nõrk ja tudisev inimvare. Kõige hullem on veel see, et mu keha harjub väikese koguse söögiga (või siis õigemini puuduva söögiga) ja isegi nädalaid täiesti terve olles, et söö ma enam sama palju kui enne haigestumist. It sucks! Ma tunnen end nõrgemana ja topin endale vastu tahtmist toitu sisse ning üritan elueest leida midagi, mille järgi mul isutaks. Naljakas lugu. Mul isutab lõpuks puuviljade järgi. Täpsemalt apelsinide. Ma tahaks meeletult apelsine süüa, aga ma ei saa, sest kuidagi maagiliselt on mu suulaes tundlikud/katkised kohad, mis teevad igasuguse söögi tarbimise (veel enam hapu apelsini) meeletult raskeks. Valus on. Nii ma siis istun siin voodis ja vaatan igatsevalt laual olevaid apelsine. Toitun praegu põhiliselt banaanidest, mida topin endale sisse mõeldes, et tegemist on apelsiniga. Suulaele teeb ikka liiga, aga oluliselt vähem kui hapu.
Kuidas tunda ära seda haigusepoissi, mis minul on? - Mul algas see nohust. Nina läheb kuidagi salapäraselt kinni ja sealt tilgub vett. Järgmine päev ärgates on nahk õrn, nina endiselt kinni ja sul peaks olema juba väike palavik. Minu esimene diagnoositud palavik oli 37,2. Madal, aga tegi piisavalt haiget. See kasvas päris kiiresti. Sel samal päeval olid mul juba 39 kraadised palavikud and i was not having fun. Õppisin seda, et paratsetamooli on kasulik võtta kui palavik on jõudnud 38,5 kraadini, sest kuni selleni võitleb keha haigusega veel ise, aga sellest alates on vaja juba lisaabi (soovitus perearstikeskusest, mida usaldame rohkem kui oma enda perearsti). Õppisin ka seda, et jahutav lapp otsaees on elupäästja. Mul oli tõsine hirm haiglasse mineku ees ja kui koitis 39,7 palavik olin ma juba küllaltki nutuses paanikas. Õnneks koitis emal see jahutava lapi tehnika/asi, mis pani temperatuuri märgatavalt langema. Paratsetamool ja märg lapp võtsid palaviku kraadi võrra alla tunniga, millega ma küllaltki rahul olin. (btw, mul on endiselt veel madal palavik. it listened some inspirational music and now isn't giving up on me)
Ma ei tea enam mida ma endaga teen. Ilmselt on magama minek ilus mõte. Ja pidage meeles: See, et teil on nunnud aevastused, ei tähenda, et te ei peaks aevastades suud katma!
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar