Tahaks blogida. Tahaks õigemini eilseid pilte üle vaadata, kõhutäie jälle naerda ning siis see postitus valmis vorpida.
Minus on tekkinud motivatsiooni ja ma tahan rohkem kirjutada. Võrdlesin sel aastal tehtud postituste arvu eelnevate aastate postituste arvuga. ~9 postitust kuus pole piisav kui eelnevatel aastatel olin teinud ~30 postitust kuus. Tõsi, sisu on täiesti erinev sellest, mis ta kunagi oli, kuid ma tean, et ma saan teha paremat tööd kui 9 närust postitust kuus. Ma proovin.
Mu emal on minust salaja kopp ees. Talle vist ei meeldi, et ma töö ajal kirjutiste jaoks märkmeid teen. Minuga koos on vist raske töötada. Ema ei tahtnud mulle enam mingil hetkel paberit anda, nii et hakkasin oma kaustikut kaasas kandma. Telefonimärkmete jaoks jookseb mõnikord mõte lihtsalt liiga kiiresti või idee lahtiseletamine läheb liiga pikaks.
Ma peaks rohkem kirjutama. Ma tunnen, et ma ei kirjuta piisavalt palju. Ma peaks ka rohkem lugema, sest ma tean, et ei loe piisavalt. Praegu pean kahjuks leppima siltidelt kangatolmu lahti kraapimisega ja koledate särkide lahti/kokku pakkimisega. Ma vihkaks elu veel suurema kirega, kui peaksin seda veel kauem tegema. See toob mind omakorda tagasi sinna musta auku, kus ma ei tea täpselt mida oma eluga peale hakata, sest kõik tundub ühtlaselt hall ja absoluutselt mitte ahvatlev. Hoian näppe ristis ja loodan hinge kinni hoides, et ma mõtlen selle välja. Tahaks hingata juba.
Thank you, come again,
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar