Mulle on palju räägitud, et depressioon ei kao tegelikult kunagi täiesti ära. Olen vastuseks noogutanud ja jätkanud oma päeva. Pole sellele kunagi pikemalt mõtlema jäänud. Halbu päevi on vahele ikka tulnud, aga need pole mind eriti rivist välja löönud. Järgmine hommik (või olgem ausad *pärastlõuna) ärkan üles ja kõik on parem. Praegugi olen näpud ristis lootnud, et järgmine pärastlõuna on parem ja et sitases seisus mitte ülemõelda, olen ma püüdnud üleüldse igasuguseid mõtteid kõrvale lükata. Vaatasin palju kontsertite salvestusi, jõin tavalisest rohkem veini ja mängisin Simsi.
See sitt ei kaogi päriselt ära, või mis? On ainult aja küsimus, mil hakkad jälle oma eksistentsile mõtlema ja sellest kui ebaoluline iga su tegevus tegelikult on. Mis vahet sel on, et ma täna välja ei lähe? Mis vahet sel on kas ma üldse välja lähen? Kedagi ei koti kas ma jalutan tunnikese metsas või mitte. Pohhuistlikusel on oma võlu, aga sellel võlul on ka piirid. Kedagi ei koti kui ma tuduriietes bussi ronin, aga kui ma olen lühikestes pükstes, siis vaatab mingi tädi üksisilmi mu jalgu pool bussisõitu. Pohhuistlikkuse piir paistab jooksvat palja ihu juurest.
Ma pole tahtnud tunnistada, et depressioon on mind enda kaissu tõmmanud (vähemalt keegi kaisutab höhöhö). Eelkõige ei tahtnud ma seda endale tunnistada, aga kui ma hakkasin jälle mõtlema sellele, et see sitt ei kaogi päriselt ära, siis ma vist rahunesin veidi. Vist. Ma vaatasin oma koduapteegi poole, milles on nüüdseks palju erinevaid antidepressante, mida ma kordagi võtnud pole. Vaatasin neid "meeleolu ergutavaid" tablette. Kuna olin kaotanud infolehe, siis guugeldasin. Meenutasin miks ma neid veel võtnud pole. Krambihood. Palju krambi-jutte. Panin tabletid ära. Krampidega küll tegeleda ei viitsi.
Praegu on seis parem. Suudan mõelda positiivsemaid mõtteid, aga ootan sellegipoolest kannatamatult psühholoogil käiku. Saan hakkama. Seis on sitemgi olnud. Pean endale kirjutatud meelespead lugema ja küll hakkab parem. Kui ei, siis on vast on järgmine pärastlõuna parem ja kui pärastlõuna väga paljulubav pole, siis õhtu vast ikka on. Kui õhtu ka suht "meh" on, siis on mul paarkümmend aastat veel aega paremat päeva oodata. Selle aja jooksul peaks mõni ikka tulema ju. Eks? Jube nüri sedasi mõelda, aga nagu George Michael ütles "You gotta have faith." Püüan George Michaeli järgi elada. Päris nüri ikka.
Järgmine postitus koosneb kutsika piltidest. Ainult, et kutsikas pole enam kutsikas. Mul oli au valvata siin jälle ülemuse maja ja ma sain eile õhtul särtsakast koerapoisist natuke pilte. Alati meeldiv. Olgugi, et siinne vanem koerahärra oksendas eile mitu korda ja et ta püüdis seda mu jalgadele teha. Ütleme nii, et laua taha sööma istudes ei oota sa väga, et keegi su jalgade juurde oksendama tuleb. Vaene vanamees. Täna minnakse vist temaga arsti juurde, sest lisaks sellele pole ta üleeilsest saadik midagi söönud. Loodan, et kõik saab ikkagi korda.
Õhtul olen jälle kodus. Päris täpseid plaane veel pole, aga nagu ma olen aru saanud, on kõigil mu semudel juba plaanid tehtud. Ilmselt vaatan siis The Walking Dead'i. Jah, võtsin uue sarja ette. Tol hetkel tundus hea mõte olevat ja praeguseks olen ma selles juba liiga sees, et vastupidist väita.
Blogi kujundusest rääkides... Teen ilmselt tänase või homse jooksul midagi ajutist (kui aega on) ja hiljem võtan asja uuesti ette ja teen midagi asjalikumat kui ainult värvide muutmine. cool cool
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar