i'm okay fine wonderful super-duper

Mul tekkis sel nädalavahetusel korraks halva inimese tunne. Mitte, et ma kellelegi teisele oleks liiga teinud, vaid rohkem nagu endale. Käisin klassikokkutulekul. Mingi hetk võeti üles "Mis sinust peale kooli saanud on?" teema. Keskenduti rohkem haridusteele ja tööl käimisele ja kõigele, mis on nii serious business, mida mina ei seedi. Korkisin oma veini lahti ja kuulasin kuidas eksamitest räägiti ja siis juba ülikoolist ja heast töökohast ning kindlast sissetulekust. Lonksud läksid järjest suuremaks. Kui järg jõudis minu kätte, siis kokutasin midagi pooleldi ohates, pooleldi veini ahnitsedes ja pooleldi naljatades välja. Kui nägin veel peale seda ootavaid suuri silmi, siis köhatasin öeldes, et käin tööl. Tundsin end nagu täielik piece of shit.
 Mingi hetk otsustasin, et ma tahaks ikkagi seal lõbutseda ja inimeste seltskonda nautida. Ma leian, et see otsustamise hetk oli meeletult tähtis. Kui ma oleks norutades jooma jäänud, oleks kogu õhtu hoopis teistsugune välja näinud. Niisiis kütsin ma rumalaid nalju ja püüdsin olla sotsiaalne. Nagu hiljem kuulda on olnud, ei läinud mul sellega üldse kohutavalt. Mul on hea meel, et ma oma õhtu selliseks tegin, sest suheldes seal inimestega ja rääkides oma huvidest, kadus igasugune sita inimese tunne. Mulle tuli meelde miks ma sellised valikud olen teinud ja mulle meenus ka see, et sellised valikud on MINU jaoks parimad olnud. Niisiis ma kirjutan. Ma kirjutan ja ma jumaldan seda. Ma jumaldan uute maailmade loomist ja ma ei tunne end enam nagu piece of shit, kuna mul on tegelikult rohkem vabadust kui kellelgi teisel. Mulle meeldib, et inimesed saavad erinevad olla. Ainus probleem on muidugi see, et see kipub vahel ununema.
 Ja klassikokkutulekud on täpselt sama head või kohutavad kui sa need enda jaoks mõtled. See kehtib tegelikult igasugu ürituste ja igapäeva elu kohta, aga kipub ununema vahel. Kujutan ette, et kui see mul järjepidevalt meeles oleks, siis oleks mul paar halba päeva vähem olnud.
 Ma oleks pidanud tegelikult kirjutama oma unenägudest, sest ma olen väga palju fuckery't näinud. Ma pole kunagi oodanud täiesti normaalseid unenägusid, aga ma olen juba mingil imelikkuse järgmisel levelil. Nagu oleks lausa 6 levelit imelikuse skaalal tõusnud. Ja kui ma mäletan oma eelmist unenägu, siis jääb ka järgmine elavalt ja detailselt meelde jne, jne. Mu peas on kogumik veidratest ja väga veidratest unenägudest. Järgmine kord räägin. Tahtsin täna lihtsalt kuidagi peenelt mainida, et ma käisin väga epicul klassikokkutulekul ja mul oli kohutavalt lõbus. Aitäh korraldajatele! :)
 Thank you, come again.