esmaspäev, 14. oktoober 2013

what have i done


Viskan kõik tehtud blogipostituste plaanid aknast, sest see on minu blogi ja ma võin teha siin mida iganes ma tahan. Ehk olengi ma viimasel ajal vähem bloginud, kuna ma pole tundnud, et teen seda enda jaoks ja ainult enda jaoks. On pidevalt tunne, et minult oodatakse siin midagi ja ma pean mingis kindlas graafikus asju tegema, mitte siis, kui ma tahan.
 Praegu algab mul siin vist südamest-südamesse vestlus endaga, mida teised lugeda saavad. Naljakas on see, et ma teen neid vestlusi endaga pidevalt, aga kirjutan need oma väiksesse helesinisesse kaustikusse ja mitte teistele näha. Ma tunnen, et ei tohiks kogu oma sees toimuvat siia ka kirja panna, nii ei üritan olla mõistuse piires ja kui sulle üleüldiselt sellised deep-shit emotsioonide väljendamised ei istu, siis sa ei pea seda lugema. Ma ei pahanda, vastupidi paneb see mu vähema pinge alla.
 Ma olen õnnetu. Ma olen olnud õnnetu juba pikka aega. Ma olen väsinud ja pettunud kõiges, aga kõige hullem on see, et eelkõige endas. Ma kadestan inimesi, kes tunnevad, et nad tahavad põgeneda. Nad veel vähemalt jaksavad. Mina seevastu tunnen, et olen siin kinni. Ma olen siin juba nii pikalt olnud. Selles kuradi üksildases augus. Sitt lugu on see, et lõpuks harjub ära ja see tundub isegi mõnus. Kui see tundub mõnus, siis kõik august väljaspoole jääv on juba mõttetu. Tegelikult... ma ei ütleks mõttetu. Ma ütleks, et isegi ebameeldiv. Ma harjusin endaga. Ma sain endaga sõbraks ja ma jäingi endaga rääkima. Ma kardan, et ma jäin seda ainult liiga kauaks tegema. Endaga rääkimine on hea. Endaga üksi olemine on vajalik, aga ka sellel on omad piirid. Ja kui ma räägin sellest kui kaua see kuradi õnnetu olemine on kestnud... ilmselt aasta. Ehk natuke vähem või rohkem, aga ligikaudu aasta. Kusjuures naljakas on see, et mul võttis kaua aega mõistmaks, et ma olen õnnetu. Mul polnud õrna aimugi. Õnneks või kahjuks olen ma praeguse seisuga endale tunnistanud, et ma olen kuradi õnnetu. Nagu ma mainisin juba varemalt, kadestan ma inimesi, kes tahavad siit põgeneda. Ma tahaks olla teie nahas, põgenejad. Te ei kujuta ette kuidas tahaks. Ma imetlen teid, sest te teate, et tahate sellest pääseda, aga mina ei tea kas tahangi, sest mul on siin juba omamoodi mõnus. Mulle ei meeldi seda tunnistada ja see ajab mu silmad märjaks, aga kurat küll, ma ei tea enam mida ma tahan! Ma olen õnnetu. Ma olen väsinud. Ma olen pettumus.
 Ma olen päris kindel, et keegi ei näinud seda tulemas. Ma olen seda osavalt peitnud oma sarkastiliste naljade ja asjade kokku ostmise taha. Ma hakkasin linna kolides massiliselt asju ostma. Kohati isegi asju, mida ma võib-olla ei vajanud. Keegi mu Nacho Cheese särki mäletab? See tegi mu antud hetkel rõõmsamaks. Ma avastasin, et asjade saamine teeb mind õnnelikuks ja seega hakkasin ma asju ostma, et saada see kuradi väikene sõõm positiivset meeleolu. Sitt lugu on see, et see saab otsa ja sa pead minema poodi uue asja järele. Mul ei ole selleks raha. Ma ei saa sellist eluviisi endale lubada, aga ma kardan, et ma ei oska enam teisiti, sest sellest on saanud omamoodi harjumus. Sitt harjumus ja see paneb mind veel omakorda endas pettuma.
 Ma olen kurb ka teistel põhjustel. Ühe inimese pärast. Ma ei nimeta nimesid, aga osutan uduse näpuga tema poole. See inimene teab mind kõige rohkem, aga samas ka kõige vähem. Ma võtan tema öeldut ilmselt rohkem südamesse kui peaksin, sest tal on väga fucked up huumorisoon, mis pole ebakindlatele neiudele meeldiv. Siit järgmine asi: "MILLAL SAI MINUST EBAKINDEL INIMVARE?!" I was fine! Kõik oli fucking suurepärane ja täis päikest, millal kurat see kõik kadus. Ja jah, ma üritan kindlat kuupäeva paika panna, et teada, mis kuupäev mu kuradi enesekindluse hauakivile kirja panna.
 Tagasi inimese juurde. Ma ei võta tavaliselt teiste öeldut tõsiselt. Mind lihtsalt ei huvita. Ma olen seni teada saanud, et ma olen kuradi hea näitleja. Kui keegi räägib millegi kohta, siis küsi paar küsimust ja vaata talle keskendunud ilmega otsa ja automaatselt näib nagu sa oleksid siiralt ta räägitust huvitatud. Sellised väikesed asjad teevad mind kurvaks ja panevad mind endas veel rohkem pettuma. Ja kuna ma enamus inimestest lihtsalt hoolida ei suuda, teeb mulle eriti haiget, kui inimesed, kellest ma tõesti ja täiesti siiralt hoolin, seda iseenesest mõistetavana võtavad. Kui ma tõesti ja täiesti siiralt tahan aidata ja panna neid nägema põhjuseid, miks ma muretsen ja mida ma kardan nendega juhtuvat, siis mulle ei tee miski muu rohkem haiget, kui nende ükskõiksus. See kui nad ütlevad "midaiganes" ja kõnnivad ära on võrreldav sama valuga, kui keegi mind pussitaks ja nuga mu sees keeraks. See kõik on ääretult kurb, sest ma pole kindel, kas ma hoolin isegi endast niivõrd palju. Ma tean, et see ei tohiks juhtuda. Ma tean, et mitte kunagi, ei tohiks kedagi teist, rohkem armastada, kui ennast. Jah, täpselt nii isekas tulebki olla ja ma olen seda endale liiga palju korrutanud. Ma loll isegi uskusin, et olukord pole selline. Kõige rohkem teebki haiget see, kui inimene, keda sa armastad rohkem kui ennast, sulle lihtsalt näkku naerab ja keskmist sõrme näitab. See on nii valus. See on põrgulikult valus ja ma olen selles ise süüdi, et lasen endale pähe istuda ja näkku sülitada ning nimetan seda veel armastuseks ka.
 Ma ei tsiteeri siin ühegi laulu sõnu või ühetegi luuletust, sest mul on endal piisavalt palju sõnu, millega end väljendada. Ma saan hakkama oma sõnadega, kuigi seda kõike on ilmatuma raske väljendada ja omale tunnistada. Tegelikult ma olen lihtsalt selle koha pealt jonnakas.
 Niisiis. Ma olen õnnetu. Ma olen vihane. Ma olen pettunud. Ma olen väsinud. Lisaks nendele olen ma nüüdseks ka kooli hiljaks jäänud ja ääretult näljane. Mu silmad on märjad, kuid ma olen õnnelik, et mu meik pole sellest laiali läinud. Ma nägin laineriga mässates liiga palju vaeva ja 2 korda päevas seda vaeva näha on lihtsalt liiga palju. Ma ei tea kui kaua ma enam sedasi jaksan olla. Ma mõtlen õnnetu. Kõige hullem on see, et ma näen tulevikus end veel kurvemana ja ma ei jaksa enam. Ma tõesti ei jaksa enam kaua.
 Thank you, come again.

4 kommentaari:

  1. Ma tean, mida sa tunned, isegi kui seda on raske uskuda. Ja ma ei ütle, et mul on sinust kahju, sest see ei teeks midagi paremaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kahjutunde saamise pärast ma seda siia kirja ei pannudki, lihtsalt kuradi raske oli olla. Loodetavasti läheb see faas üle. Ma vähemalt tahan uskuda, et tegemist on mingi faasiga...

      Kustuta
  2. ma küll ei tunne mind, ega sina mind, aga loodan, et Sul saab kõik korda ning leiad enda üles motivatsiooni edasi rühkida :)
    olen Su blogil umbes aasta aega silma peal hoidnud ning naljakal kombel isegi Su tegemistele kaasa elanud. sarnaselt sinule tundsin ma 2 kuud tagasi, et olen inspiratsioonist, jõuvarudest ning energiast, emotsioonidest tphjaks pumbatud. seejärel hakkasin tegelema ammu unustatud tegevustega- lugesin raamatuid, maalisin, kirjutasin ja avastasin enda jaoks jalgrattasõidu. hetkel olengi täiesti uues koolis uute inimestega ning esimest korda elus tunnen, et olen 100% enesekindel ning armastan elu!
    palju-palju jaksu sulle! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle toob naeratuse näole teadmine, et keegi mu kirjutisi loeb ja et kellelgi õnnestub neile isegi kaasa elada. :)
      Aitäh sulle. :)

      Kustuta