pühapäev, 12. oktoober 2014

Ilu Sõnum 2014 ehk kuidas mu käsi siniseid plekke täis sai


 Ma käisin eelmine aasta esimest korda ilumessil ja see oli minu jaoks küllaltki positiivne kogemus. Mulle meeldib selliseid ilu asju uudistada. Mul on kodus rohkem kui küll ilumökse täis potsikuid ja minu jaoks on tegu juba peaaegu kogumisega. Mulle meeldib uusi asju proovida ja näha kuidas nad toimivad, kas nad toimivad jne. Lisaks sellele meeldib mulle meigiga väga katsetada. Ilu Sõnum tundus olevat suurepärane uudistamiskoht. 
 Käisin siis ka sel aastal, et endale veel mökse osta, sest huvitav on ju. Käisin kahe sõbrannaga, et veeta selline tore tüdrukute päev. Messil tundus olevat sel aastal rohkem inimesi. Palju rohkem. Lisaks sellele, et neid palju rohkem oli, olid nad ka sellevõrra ebaviisakamad. Viisakast inimeste mööda laskmisest polnud juttugi ning kui sulle täpselt otsa kõnniti, ei öeldud ka midagi. Mulle sõitis üks blondeeritud ja ülepäevitunud neiu täpselt sisse. Mingil põhjusel kõndis ta küünarnukid ees. Äkki oli lasknud just küüsi teha. Ei tea, aga valus oli küll. Vabandust ma sealjuures ei kuulnud. Minust murti lihtsalt läbi. 
 Vene tädikesed on sellistel üritustel eriti agarad karjujad ja rahvast läbi murdjad. Seda sain ka oma nahal tunda. Kui see Irina oleks lähemal olnud, poleks mu üks kõrvadest sumisema hakanud ja tädike poleks pidanud mind eest müksama, et mööda saada. 
 Kui minu kõndimissuund erines vastutulijate omast, siis sõideti mulle lihtsalt oma õlaga sisse, sealjuures sain ma ka obadusi käekottidega. Mitte ühegi obaduse eest ei vabandatud. Mitte ühegi. Ma oleks nagu loomadega samas ruumis olnud. Igasugune viisakus justkui ununes, kui hinnad nii all olid. 
 Niisiis muutus ilumess küllaltki inetuks. Minust, kui viisakast inimesest, sai lõpuks samasugune mölakas, sest teiste suhtumine vihastas mind piisavalt välja. Lõppmissioon oligi lõpuks lihtsalt vajalikud asjad krabada, nende eest maksta ning minema minna, sest messi kui sellist ma enam nautida ei saanud. Käsi valutas, selg valutas, palav oli, õhku ei olnud ja erilist motivatsiooni seal enam olla polnud. Kohati oleks tahtnud seal veel uudistada. Näha põnevate soengute võistlust ja seda kuidas püsimeiki tehti. Huvitav on erinevaid asju näha, aga ma polnud end tükk aega nii läbipaistvana tundnud, kui siis. 
 Kui kellelgi peaks olema huvi selle kohta, mis ma ostsin, siis küsige ning ma koostan väikse postituse, aga ma tahtsin praegu lihtsalt oma hämmastust väljendada.
 Thank you, come again.

2 kommentaari:

  1. Lugedes seda juttu tuleb silmade ette u 50% eestlastest, kes ei oska küsida ega vabandada. Tean isegi seda tunnet, kui inimesed lihtsalt trügivad, togivad ja lükkavad igat võimaiku moodi!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meenuvad ka bussides, trammides ja trollides inimesi eest lükkavad mutikesed.

      Kustuta