Iga kord kui ma juhtun kokku vanemate tuttavatega, kellega ma muidu nii palju ei suhtle, leian ma end asju ilustamas. Jätan ära jutu igasugu vaimsetest raskustest ja ma kirjutan lihtsalt raamatut ja teen maailma kõige paremaid valikuid ning kõik, absoluutselt kõik, läheb nii nagu mina tahan.
Kui ma ballil käisin ja seal mõningaid vanu tuttavaid nägin, siis tabasin end lihtsalt valetamast. Ma hakkasin valetama süsteemi alusel. Kui inimene ei mõista seda, et ma enam koolis ei käi, siis ei mõista ta ammugi põhjuseid. Seal ma siis olin ja rääkisin oma naeratavale tuttavale, kes tegi mulle vist komplimendi öeldes, et olen nii kõhn (mis uut on?), et ma kirjutan raamatut ja käin tööl ja kõik on täiega priima ning mulle meeldib täiega oma elu ja see kurss, mida see võtmas on ja bullshit, bullshit, bullshit, bullshit ning veel hunnik bullshitti. Ma jälestasin ennast sel hetkel. Keset kogu seda juttu leidsin ma end ennast jälestamast. Ma vihkan valetamist. Ma vihkan viisakusest ilustatud asju. Ma VIHKAN vastust "Hästi!" küsimusele "Kuidas läheb?". Ma ei usu seda enne kui sa põhjendad või tood ühegi näite sellest, mis sul hästi on. Ma jälestan selliseid peeneid valesid ja rääkimata asju. Samal ajal vihkan ma ka millegi seletamist inimestele, millest nad lõpuks ikkagi aru ei saa ning võib-olla kunagi aru saama ei hakkagi. Samal ajal vihkan ma ka komplimendi üritust "Sa oled nii peenike". Ma ei võta seda kui komplimenti, vaid pigem kui märkust.
Mul õnnestub jätkuvalt ennast selle valetamise pärast õigustada. Ma leian, et seda kõike ei saagi seletada inimestele, kes pidevalt naeratavad ja mõtlematult lihtsalt on "õnnelikud". Ma olen selle peale mõelnud ja ei, see kõik ei tule kadedusest nende vastu. Ma näen lihtsalt nagu pimedat inimest, kelle jaoks on ainsad probleemid need, et roosad ehted said poest otsa või "ma ei meeldi talle" või "ma sain koolis nelja". Ma ei kadesta inimest, kellel pole õrna aimugi teistlaadi probleemide olemasolustki ning neile taoliste probleemide seletamine on kaunis keeruline. Ma olen korra proovinud ja ma ei taha seda facepalm'i maratoni rohkem läbi elada. Ma leian, et säästsin oma bullshitiga nii enda närve kui ka nende probleemivaba maailma.
Siin ma nüüd olen ja püüan end veenda, et mu bullshittimine oli tegelikult okei. Mõned asjad on ilmselt lihtsam südamelt paberile puistada ja lasta neil minna. Ilmselt on ka praeguse postitusega sama lugu. Paberi asemel on muidugi arvuti, aga mõte jääb samaks. Surun oma kätt ja teen endaga vaherahu. Kõik saab korda.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar