Ma leidsin end ilusast hetkest. Ma olen kahekesi oma raamatuga, taustaks mängib vaikselt The Smiths'i best of'i esimene CD ning laualamp mu voodi kõrval paistab mu Batmani logole kollasel seinal. Soe on. Suus on Coca-Cola järelmaitse, mille ma juhuslikult tasuta pitsakohvikust kaasa sain, ja tunde järgi hakkavad silmad kuskil 30 minuti pärast kinni vajuma. Veel on aega lugeda. Homne pikem tööpäev ei tekita muret ja samamoodi ka ärkamine. Ma ei tea kas ma tahangi äratuse panna.
Mul on meeldivuse külmavärinad. Suunurgad tõusevad aegajalt muigesse ja ma hingan sügavalt end ümbritsevat rahulolu sisse. Tunnen end hästi, sest kõik, mis pole hästi, pole hetkel oluline. Ma olen kahekesi oma raamatuga ja see on kõik, mis mind huvitab.
"Aeg on alati paigal seisnud. Need oleme meie, väiksed vaesed inimesed, kes oma elud tükkideks hakivad: minutid, tunnid, nädalad ja aastad. Me sünnime, vananeme ja sureme. Mis vahet seal on, mis kell sa sured? Või kas sellele osutab Rolex, Piaget' või kaubamajakell? Kell on ängitekitav piinariist. See annab aluse rumalatele väidetele nagu "aeg on raha". Aeg on Jumal - kogu inimkonna Jumal, nimetu ja igavene." Aitäh selle ja paljude teiste suurepäraste mõtete eest, Adam.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar