Ma lükkan koristamist edasi ja kui ma alustan, siis leian, et mul pole vahet oma toa seisukorrast. Segadus ei häiri mind. See on nagu lahe seiklus, ärgata iga hommik oma sassis toas ning leida endale oma riietehunnikust midagi selga. Igavesti lahe seiklus on ka arvuti otsimine, sest ma panin sinna ilmselt enne magama minekut midagi peale, et ma ise voodisse mahuksin. Nüüd on ainult küsimus selles mille peale ma arvuti panin ja mille ma omakorda arvuti peale võisin panna. Tegin oma elust seikluse. Ise tegin, kuigi tunne on selline, et see lihtsalt tekkis.
Ma ei pane seda seiklust pahaks, sest mu elu on niigi sündmustevaene. Mul on selle seikluse jaoks iga päev aega. Ma saan selle seiklusega hakkama.
Mu "segadus", nagu kõik seda nimetavad, on tegelikult väga organiseeritud. Mu "kaos" on "kaos", aga süsteemi alusel. Ma tean (enamvähem) kus miski paikneb ja mul pole enamasti probleemi selle leidmisel. Tõsi, vahel esineb üllatusi, aga kellele ei meeldiks üllatused?! Mulle meeldivad üllatused. Mulle meeldivad ka ohutul pinnal aset leidvad seiklused. Ma loen oma tuba ohutuks pinnaks seni, kuni mu põrandal asju pole. Kui see seiklus vähe ohtlikumaks muutub, siis võtan ma midagi ilma pikemalt viivitamata ette, aga muidu... on nagu okei.
Siinkohal tuleb hästi esile mu kangekaelsus ja hea veenmisoskus. Veenan end iga päev selles, et mu tuba pole tegelikult segamini ja usun seda kangekaelselt. Samamoodi veenan ma ka end iga päev selles, et olen purustamatu ja mind on võimatu kuidagi murda. Ilus mõte tegelikult. Positiivne mõte. Inimesed peaksidki ju positiivselt mõtlema ja end sellega justkui tugevamaks tegema, eks? Paratamatult on mul tunne, et mu kaitsekilbil on mõrad sees. No paar tükki, väiksed. Saan samamoodi hakkama nagu oma seiklusrikka toaga, aga ma jõudsin järeldusele, et need mõrad on seal. Kilp, mille ma aja jooksul ja paari lähedase abiga üles ehitasin, hakkas vaikselt mõranema... Et keegi valesti ei mõistaks, see kilp ei tähenda südametust ja emotsioonitust. Ma luban endal nutta ja tunda neid emotsioone, mida peetakse nõrkadeks (ja mis on tegelikult täiesti inimlikud), aga ma ei taha lihtsalt, et teise inimese võimuses oleks mu vaimu, südikuse hävitamine. Niisiis tunduski mulle küllaltki üllatuslik, kui kilbi hävitajaks olin ma lõpuks ise. Ma hävitasin oma tööd, ennast. Ma ei hakka nende emotsioonide tekkepõhjustest siin pikemalt rääkima, sest mulle piisab sellest, kui ma ise tean, aga ma tundsin end ääretult ebahuvitava ja ebaolulisena. Ma tundsin end asendatavana. Ma tundsin end ilusana. "Ilus on hea ju." Jah, aga ilus on ainult ilus. Ilu on asendatav. Kui lilled ära närtsivad, siis asendatakse need uutega. Ilu on asendatav. Ma tundsin end asendatavana.
Mul läks hea 3 tundi vaikuses lamamist, et veenda end selles, et mul pole õigust nii mõelda. Mul polnud õigust nii mõelda, sest see polnud aus. Ma veensin end selles 3 tundi, et ma olen suurepärane inimene ja kindlasti mitte nii lihtsalt asendatav. Ükski asendus poleks see kõik, mis mina olen. Ma olen kuradi suurepärane ja see, et ma endale meeldin peaks olema minu jaoks piisav. Ma ei peaks mõtlema asendamisele vaid sellele, kui piisav ma endale olen. Võib tunduda küllaltki enesekeskne, aga see aitab hakkama saada. Peale kolme tundi tundsin ma enda üle uhkust. Ma suudan olla endaga. Ma talun ennast piisavalt, et olla ainult endaga. Ma õppisin seda peale üheksandat vaba aasta võttes. Ma olin siis enamasti üksi, sest mu vähestel sõpradel oli kooliga kiire. Hirmus raske oli vahepeal. Teatud hetkedel oli üksindus täiesti väljakannatamatu, sest ma olin koos oma küllaltki negatiivsete mõtete ja ainult endaga, aga see kõik aitas mind. Ma saan sellest alles nüüd aru, aga see aitas mind väga. Mulle hakkas üksindus meeldima rohkem kui ma arvasin ning enam pole niivõrd hirmus endaga jääda. Ma olen selle üle väga uhke. Ilma selle kogemuseta oleks olnud eelnev aasta, mil linnas elasin, väljakannatamatult kohutav. Võib-olla isegi võimatu. Tõsi, see oli isegi eelneva kogemusega lõpuks raske, aga ma tulin sellest välja ilma, et oleks kaheksanda korruse aknast välja hüpanud. Ma olen enda üle uhke.
Ma loodan, et keegi ei pane pahaks mu tavalisest pikemat kirjutist. Ma lihtsalt ei tahtnud veel koristama hakata.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar