igast nalja

kunagine seis

viimatine seis

nomnoms

nomnoms

nomnoms

viisakad neiud

ehitades kindlust

kindus

 Kõigepealt reedest. Koolis oli nii ja naa. Müstika kuidas ühe inimese nägemine võib tuju täiesti lakke viia. No ja viimases tunnis kirjutasin ma niisama kõikvõimalikke hulle teooriaid sellest, miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvd. Mul oli seega põnev füüsikatund.
 Peale kooli jõudsin ilusti koju ja sättisin siin natuke asju. Sain teada, et mu isa on vanaonuks saanud. Selle puhul õnnestus meil Jannuga saada purk siidrit. No kindlasti ka selle puhul, et mul õnnestus matemaatika kontrolltöö nii palju, et hinnet on isegi ilus vaadata... Meie food party kujunes lõpuks täielikuks unetähistamiseks, sest ühel hetkel vajusime me täiesti täielikult ära. Kuskil kella 4 paiku ärkasime korraks üles ja imestasime magama jäämise üle seni kuni uuesti magama jäime. Järgmine kord ärkasime kell 6. Siis tegime voodid ära ja läksimegi ametlikult tudule. Järgmine äratus oli kuskil kell 9, sest üks tropp arvas, et oleks lahe mind üles ajada. Ei olnud lahe. Ja just siis kui ma peale seda kõne olin uuesti magama jäänud, otsustas ta uuesti helistada. Super. -.-'
 Laupäeval jõudsin ma veel kuidagi Kaberneeme Robini juurde ka. Väga meeldiv õhtupoolik oli. :)
 Täna (ütleme/mõtleme, et pühapäeval siis) jõudsin ma tagasi koju. Siin üritasin ma ka hea ja tubli olla. Sain juba natuke vingumist kaela, aga üritan ignoreerida. End tuppa lukustades ja muusika põhja keerates pole viga. :)
 See neljapäev lähen ma klassiga Venemaale ka. Kui nüüd täiesti aus olla, siis absoluutselt ei ahvatle see mõte. Tundub kohati nagu aja raiskamine. Kõige raiskamine tbh. Mida aeg edasi on läinud seda vähem tahan ma minna. Miski nagu ei klapiks või miski oleks nagu valesti. Sees on lihtsalt selline karvane tunne seoses selle ettevõtmisega.
 Kuna homme on koolis pikk ja raske päev, siis ma lõpetan nüüd siin.
 Thank you, come again.