i really can't be bothered to look up some deep title for this fuckery

Mu eelmine postitus tekitab minus ebamugavust ja ma justkui ei oskaks kuidagi jätkata. Ilmselt sellepärast polegi ma teisipäevast peale kirjutanud. Kuigi see postitus tekitab minus ebamugavust, ei kustuta ma seda ära, sest seal seisab kõige reaalsem emotsioon ja emotsioonide tundmine on inimlik. Ma olen inimene, kes tunneb ja kellel ei ole ükskõik. Mind segab mu kurbus. Mind häirib minu kohal hõljuv tume pilv. Mul ei ole pohhui. Mind kotib see, et mul on probleem ja ma tean, et ma pean sellest jagu saama. See võitlus, et ma mõistaksin, mida ma tegema pean, on osa probleemi lahendamisest ja ma keeldun selle staadiumit eitamast. Jah, mul on valus, ma olen vihane ja ma olen ääretult kurb, aga ma pean teada saama, mida teha, et see lõppeks.
 Niisiis. Mis edasi? Ma tunnen, et kui ma räägiksin siin oma tegemistest ja niisama tühjast tähjast, oleks see mõttetu. See oleks tühi-tähi. See võrduks samaga, kui mu tädi küsiks minult: "Kuidas läheb?" ja ma ütleks talle vastu: "Hästi." Kõik ei ole ju tegelikult hästi. Tegelikult läheb koolis kõik allamäge, tegelikult kolivad mu sõbrad minust järjest kaugemale, tegelikult ei jaksa ma end hommikuti voodist välja ajada, sest ma peaksin siis oma kurbusega tegelema ja see kõik on nii kuradi kurnav ja mul on sellest kopp ees, kuigi ma pean endale seda "kõik saab korda" kõnet vähemalt 10 korda päevas ja ka siin blogis. Kõik võib küll korda saada, aga praegu pole asi sellele lähedalgi. Tädi, ma tunnen end kohutavalt ja ma isegi ei tea miks ja mis puudu on. Ma võisin luisata kahe esimese punkti kohta, aga kolmas on tõsi. Ma olen kurbusest kurnatud. Aga hei, vähemalt ma seekord enam ei nuta.
 Ma pole üldse kuri, kui keegi teist seda jama lõpuni ei loe. Ma pole selle peale endiselt pahane. Ma imestan niigi, et see koht siin üldse kuidagi populaarsemaks saanud on. Mida siia lugema tullakse? Minu nutu-feste? Minu arutuid ja emotsioonide ajel kirjutatud tekste? Ma ei tea mida selles kohas nii erilist nähakse. Ma ei tea mida võivad minust arvata inimesed, kes siia esimest korda eksivad ja seda jama loevad. Tegelikult... kui aus olla, siis mind see teiste arvamus väga ei kõigutagi. Ma ei teinud seda blogi siia selleks, et inimestele muljet avaldada. Ma tegin selle siia selleks, et noort Kärolit dokumenteerida. Ma tegin selle enda jaoks.
 Praegu hakkab noor Kärol sööma ema tehtud suppi ja peale seda peaks noor Kärol lugema, aga see, kas ta seda päriselt ka tegema hakkab, pole veel täpselt teada.
 Thank you, come again.