Ma käisin jälle Kaberlas. Reedel olin seal emaga tööl ja kuna ta ülemus läks kuhugi võistlustele või tont teab kuhu, siis kutsuti meid üle pika aja jälle maja valvama. Viimati valvasime me seal sedasi vist üle-eelmine aasta, nii et küllaltki meeldiv oli olla tagasi ühes oma lapsepõlve kodus.
Tahaks tegelikult pikemalt peatuda sealsetel koertel. Nad sündisid kui ma olin vist teises klassis ja ma mäletan kuidas ma pidevalt nende kutsikate juures olin. Ma magasin nende juures, ma mängisin nendega pidevalt. Mind kutsuti naljatades pesakonna liikmeks. Ma nägin neid kutsusid kasvamas, ma käisin lõpuks nendega mõnedel võistlustel kaasas... Me olime pidevalt ninapidi koos, on see point, mida ma tahan edasi anda.
Nad on vanad. Kuskil 9 aastased vist praegu. Ühel nendest on viimases staadiumis vähk. Kasvaja on täitnud ta kõhu ja ta põhimõtteliselt ei saagi süüa, sest kõik on kasvajat täis. Temast on alles luu ja nahk, ta tagumised jalad on väga nõrgad ja karv pulstunud. See koeratüdruk oli väga elav. Alati mind nähes jooksis ta ringi ja oli lihtsalt täiesti siiralt elevil. Täna hommikul tema juurde minnes ajas ta end vaevu püsti ja liputas saba, et kuidagigi näidata, et ta on mind nähes rõõmus. Ma kartsin teda silitada ja sügada nagu vanasti, sest minus kees pidev hirm, et ma teen talle kuidagi haiget. Ma julgesin vaevu oma sõpra silitada, kes nii väga neid silitusi palus. Ma kartsin meeletult. Ma olen kurb, ma olen vihane ja ma süüdistan koeraomanikku, sest kuidas sa ei näe seda, et su enda pereliige su silme all närbub? Kuidas sa selle nii kaugele lased?! Teisi süüdistada on alati kergem.
Selle preiliga käidi kolme erineva arsti juures. Mitte ükski neist ei andnud lootust. Öeldi, et jah, operatsioon oleks küll tehtav, aga keegi pole kindel, kas ta ka narkoosist välja tuleks. Teades milline see koer muidu oli, oleksin ma täiesti veendunud, et ta tuleks sellest välja, kuid nähes mis temast alles on jäänud... Ta sureb ära. Üks mu viimaseid meenutusi kaunist lapsepõlvest sureb ära. Üks mu parimaid sõpru. Ja ma ei saa sinna midagi teha, kui ainult faktiga leppida. Talle antakse praegu valuvaigisteid ja põhimõtteliselt lihtsalt oodatakse seda hetke, mil ta ära kustub. Ma pean selles majas tööl käima. Ma pean minema iga hommik tööle hirmuga, et äkki on just täna see päev, mil ema ülemus astub ruumi ja teeb teatavaks selle südantlõhestava uudise, et minu sõber on surnud. Peale seda teeksid teised muidugi ilma igasuguse küsimuseta tööd edasi, aga ma ei suudaks. Ma tean, et ei suudaks, sest ma ei suuda hetkelgi oma veevärki kinni hoida.
Hetkel meenuvad ka teised koerad, kellega ma seal majas kasvasin. Möödund aasta sügisel suri nende kutsikate ema, kes oli ühtlasi ka esimene koer, keda ma selles majas nägin. Ma mäletan, et olin ema süles ja ärkasin just ning maha vaadates nägin kuidas Elf mu jalga muusutas. Ma igatsen Elfut.
Ma mäletan kuidas me suviti rõdul grillisime ja kuidas Sombi mu käest kanakoiva varastas. Ma mäletan kuidas ma tema juures kuuri all istumas käisin ning kuidas ta ei lõpetanud saba liputamist mulle otsa vaadates. Bonni meenutab mulle vahel teda ja ma igatsen teda nii väga.
Kuigi Kliff oli väga hall ja torisev koer, kes armastas pidevalt haukuda, meeldis mulle temaga ikka mängida. Oli näha, et ta polnud väga harjunud sellise paitamise ja tähelepanuga, sest ta oli olnud suure osa oma elust ketikoer, aga ta harjus minuga. Mul on kahju, et mul temast pilte pole, sest ma igatsen teda ja tahaksin vahel oma mälestusi temast värskendada.
Ma ei taha sedasi kirjutada Illust, aga ma tean, et mingil hetkel pean ma kirja panema oma ilusad mälestused sellest, kuidas tema kõrval kasvada oli. Ma igatsen teda.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar