On möödas järjekordne põnev nädalavahetus, mille ma veetsin teleka ette sulanuna pulti klõpsides ning ümbritsevatest snäkkidest toitudes. Selliseid nädavalahetusi ei ole tihti. Ma ei vaata üldse tihti telekat, aga kui ma sellele kuradi diivanile ükskord satun, siis ma istun seal pikalt. Ma lihtsalt istun seal ja vahin lambanäoga seda helendavat ekraani ja vist põgenen enda elu eest. Keegi ei julge küsida ka mis lahti, sest teleka vaatamine on normaalne ju.
Saated, mida ma vaatan on kohutavad. Absoluutselt mitte midagi harivat ja mõtlema panevat ma sellises seisundis vaadata ei suuda. Ainus kanal, mis töötab, on TLC. See kubiseb idiootsetest saadetest, mida mul on mingil põhjusel okei vaadata. Ma langen sellesse kuradi transsi ja järsu kõik nagu "kärab kah".
Ma vaatasin TLC pealt saadet "Gypsy Sisters". See on mustlasõdedest, kes polegi tegelikult kõik õed ja nad joovad end ükskõik mis ajal täiesti sodiks ning räägivad mustlaste asju väga valju häälega, samal ajal Jersey Shore'i stiilis draamasid üles kiskudes. Draama, mida mina nägin, tekkis kuna üks tšikk luges, et ta "õde" jõi ära 8 shotti, aga "õde" ajas vastu, et jõi ainult 3. Draama. Ahjaa, kolmas "õde" läks tüli lahutama, olles see pohhuistlik kaine mõistuse hääl öeldes, et vahet pole kui palju keegi jõi. Tjah, ta sai peaaegu lõuga. Draama. Peale seda tuli tüüpiline "ma olen ta peale nii solvunud, kuidas ta küll nii teha võis" faas ning palju, PALJU nutmist ja karjumist. Draama.
Vaatasin "Brides Of Beverly Hills"i ka. Erinevad pruudid käivad pulmaks kleite otsimas. Nii lihtne ongi. Sarja üritatakse vist vürtsitada sellega, et igal pruudil on kaasas oma seltskond, kes avaldab iga kleidi kohta arvamust ja teeb maha peaaegu iga kleidi, mis pruudile endale meeldib. Viimane kord käis mingi pornonäitleja omale kleiti otsimas ja poeomanik otsustas teda guugeldada ja OH MY GOD TISSID. Issand kui huvitav. Ta leidis omale kleidi. Need, kes omale kleiti ei leia, teevad comeback'i mõnes teises osas. Põnev. Ükskord tuli üks tagasi, sest tahtis endale ikka seda teist kleitti. Milline plottwist!
"Buying Naked" on sari, milles nudistid otsivad omale kodu ja maakler püüab neile seda leida. Väga osavalt peidetakse ära ostjate intiimpiirkonnad ja antakse nippe kuidas olla parem nudist (näiteks: süüa tehes kanna alati põlle, et pannilt pritsiv õli sind ei kõrvetaks). Kõik leiavad omale kodu. The end.
"Little People Big World" räägib sellest, kuidas üks perekond elab. Juhuslikult on abikaasad lilliputid ja kasvatavad üht lilliputist poega ja kolme (vist) normaalsuuruses last. "Issand kui põnev, nad elavad nagu täitsa normaalsed inimesed." No shit, mida sa lootsid siis? Kaadreid sellest, kuidas nad püüavad riiulini ulatuda ja nutavad ülespoole hüpates: "I can't reach..."? Rumal. Nii rumal sari. Miks ma seda vaatan?!
"Long Island Medium" on sari meediumist (ehk inimesest, kes oskab teispoolsusesse üle läinud inimestega suhelda). Ta käib ringi, elab oma elu ja keset oma tegemisi peab vahel näiteks poes käies, kellelegi ütlema, et ta kadunud ema/isa/vend/õde/sõber/abikaasa/tüdruksõber/poisssõber/tütar/poeg armastab teda ning andestab talle. Iga. Kuradi. Osa. PÕNEV
Ma vihkan end selle telekatransi ajal, aga ma ei taha lõpetada. Jah, ei taha. Asi pole suutmises vaid tahtmises. Ma ei taha tegeleda või mõelda oma eksistentsist ja sellest, et täna on jälle üks päev, millest ma pean viimast võtma, sest surm võib iga hetk õlale koputada. Kuna mulle meeldib igasugune valikuvabadus, siis meeldiks mulle ilmselt ka valida, kas ma tahan antud päeval elus või surnud olla. Ütlesin sama emale, kes vastas mulle seepeale, et tal on hirmus hea meel, et ma psühholoogi juures käin. Taoline mõte ei saa mind segaseks teha. Ma tahaks mõni päev surnud olla, aga siis jälle järgmine võib-olla elus. Võib-olla tahaks ma terve nädala surnud olla. Keegi ei küsi ja mulle on antud ainult see üks ja sama igav variant elada. "Tee oma elu huvitavaks siis!" Shhhh, sa ei saa ikka aru. Ma tahaks paariks päevaks elu ja elamise vahele jätta. Värskendava vahelduse mõttes. Et küüned ei kasvaks, et juuksed ei kasvaks. Niisiis olen ma vastava aja diivanile sulanuna teleka ees puhast rämpsu vaatamas, mis mulle midagi juurde ei anna. Puhkus mõtlemisest ja "pean midagi asjalikku tegema" mõtlemisest. No kurat ei taha ju koguaeg. Las ma olen täna ja võib-olla veel paaril järgneval päeval surnud ning kogun tolmu. Jäta mind rahule.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar