Mul oli veel aega raamatupoes kirjutamiseks ka. Võtsin kõneleja lava ees juba koha sisse ja kae sitta - kogu "turistide" grupp oli ka siin. Kõik naeratasid mulle. Cool. Püüdsin end segamatult sisse seada ja kõike ignoreerida. Kirjutasin edukalt ühe unenägude postituse valmis ja puhkasin oma smuutit lürpides.
Järsku nägin silmanurgast kuidas üks meestest minu poole tuleb. Olin valmis metsikuks ebamugavustundeks. Minuni jõudes tutvustas ta end ja rääkis, et on tolle kunstniku tiimis ning nad on väga rõõmsad, et inimesed neid ikka kuulama tulevad. Küsis veel üle ka, et kas ma ikka jään. Lõpetas sellega, et andis mulle oma visiitkaardi ja kutsus oma galeriisse Itaalias. Okei. Tuus. Tänasin.
Natuke aega läks mööda ja tuli järgmine tüüp. Jutt oli täpselt sama. Küsis ainult juurde, et kas ma olen kunstiõpilane. Kaarti ei andnud ainult. Tänasin. Ta lahkus. Okei.
Guess what. Kolmas kord oli sama asi. Kultuurišokk. Itaallased on hirmutavalt sõbralikud. Ma pole sellega harjunud ega oska kuidagi reageerida. Kui keegi mulle läheneb, siis olen ma alati veendnud, et see kogemus saab ebameeldiv olema. Kaitsemüür on mul enamvähem alati üleval. Kui lähenejaks pole just mõni neiu. See on tavaliselt okei olnud. Pole tekitanud mingeid ebameeldivaid olukord ega halbu mälestusi. Loomad ka mitte. See polnud ka nii hull kui mulle tuvi otsa lendas. Natuke teine asi ikka kui täiskasvanud mees mulle täiesti otsa kõnnib.
Kas ma olin ebaviisakas kui ma kirgliku kunstitiimiga veidi umbusaldav olin? Maybe. I'm sorry. Ma pean oma peast välja saama.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar