Mul pole ammu nii armast nädalavahetust olnud kui nüüd oli. Praegu tahaks aega tagasi kerida ja sinna seisma jätta, sest niipea kui ma koju jõudsin läks asi käest ära. Praeguse seisuga olen ma juba kõik igast toredatesse kohtadesse saatnud, asju loopinud ja üritanud selgitada asju oma seisukohast. Mul on juba siiralt pohhuj mida mulle öeldakse, teha kästakse ja mida õpetatakse. Lihtsalt täiesti ükstapuha. Mul on nii kuramuse kõrini kõigest mis kodus toimub. Ma olen andnud endast juba paar aastat parima, et seda ignoreerida või kuidagi hakkama saada, aga tõsiselt ka minu kannatusel on piirid. Minusugune inimrämps, kes kulutab ainult raha, toitu, õhku ja energiat... keda peaks üldse siin kottima? Haige emo (või mõne 12 aastat vana tütarlapse möla, kes tähelepanu soovib) niunäu jutt, aga mis teha. Nii kõrini kõigest siin toimuvast juba. Nagu ma juba algul mainisin, tahan ma nädalavahetuse algust tagasi, siis oli kõik hästi.
Ja üle pika aja kuulan ma ühte oma lemmik lugudest, mis mulle täna meelde tuletati. Aitäh selle eest muide. :)
Ja Annil on täna sünnipäev niiet veelkord, PALJU ÕNNE (ja ma loodan sind varsti näha ka)! :)
Thank you, come again kui veel kellelgi säilis mingit laadi huvi edasisi sündmusi ja värke edasi lugeda või midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar