teisipäev, 15. november 2011

oleme kuidas oleme

 Eile õhtul sai lõpuks pitsat tehtud. Pühapäeval lihtsalt enam ei jõudnud. A no siis sai pitsasaiu, seega midagigi... Well, pitsapõhja tainas läks perse. Segadused vee koguses.. Kogu kupatus tuli lõpuks ikkagi söödav, seega - hästi!
 Hommikul sai läbi külma kooli koperdatud ja koolis oli suht tappev. Esimeste tundide ajal nagu uni ennast niivõrd palju ei ilmutanudki, aga mida lõpu poole, seda hullemaks läks. No viies tundi oli juba killer. Tunde kokku oli täna 8. Jesjou, ma imestan ise ka oma võimekuse üle end ärkvel hoida. No ja kaheksas tund - keka - oli valus. Võrkpalli värgid. No ei ole minu teema. Parema meelega jooksen niisama. Päriselt. Samas kui oleks valida üle kitse hüppamise ja võrkpalli vahel, siis toksiksin ma seda võrkpalli elueest. Ma lihtsalt kardan seda neljajalgset elukat.. Praegu avastasin, et mul on sellest võrkpalli mängimisest käel mingid punased täpid. Nagu oleks verevalum, aga samas... ma ei teagi. Midagi on igatahes nii nagu ei peaks. :D
 Enne koju minemist käisin poest läbi ostsin natuke energiajooki, et peale uinakut kuidagi ikka jalad alla saada ja siis koju pitsat nomnommima ja tuttu ära. Nüüd olen ma veel pooleldi unine, aga muidu isegi võrdlemisi normis, mis on isegi täitsa talutav olek. :D Homseks on õnneks vähe õppida ka. Lihtsalt veab seekord.
 Thank you, come again.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar