Koolis olin täna. Tundus nagu see nädal, mil ma puudusin, poleks midagi muutnud. Igav. Väga igav. Muidu oli isegi päris okei päev olgugi, et öösel õnnestus mul heal juhul mingi 3 tundi magada. Terve päev oli unetu. Kardan, et täna õhtul langen ma kiirelt.
Unetuse põhjuseid oli mitmeid. Lühidalt võiks selle võtta kokku sõnaga muretsemine. Ma olen haige muretseja. Üks põhjustest on Kohtla-Järvel elav mu kunagine naabrimees Emil, kellel me suvel ka külas käisime ja kes on mulle peaaegu, et vanaisa eest... tema kodune telefoninumber pole enam kasutusel. Ma olen kohutav oletaja ja automaatselt lähevad käiku need samad kõige hullemad oletused. Loodaks, et täna leiab ema veel ühtede naabrite numbri üles ja küsib mis värk on. Ülekõige tahaks nendest ebamäärastest oletustest lahti saada lihtsalt.
Täna meenus mulle üks mu unenägu ka. Lennuk sõitis mu toa ühe seina maha. Ma nägin lennukit juba päris lähedalt oma toa poole lendamas niiet panin ise jooksu kuskile kaugemasse korterinurka ja siis käis laks ära ja oma tuppa tagasi minnes oli akna kohal olnud sein ja suur osa laest lännu. Andekas lennuk, et nii lendas. Kolm seina jäi alles.
Koolis... midagi tapvalt huvitavat siis polnud... no käisin raamatuid vastamas. Lõpuks. Kah saavutus?
Ja nädalavahetust ootan juba huviga. :)
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar