Natuke juttu siia ka nüüd üle võrdlemisi pika aja...
Neljapäeval oli üks naljakamaid keemia tunde. Päris normaalne oli ees pingis naerust lõkerdada ilma, et õpetaja seda kuidagi tähele paneks. Väga viis jah. Kahtlustan kohati, et onu Jüri on natuke pimedaks jäänud, aga meid see siiani kuidagi pahandanud pole. :D Neljapäeval sain ühe armsa üllatuse osaliseks ka.
Reedene koolipäev oli kohati väga veniv. Keemias oli mingi iseseisev hindeline töö ka. Siis leidis aset mul selline moment, mil ma lihtsalt naerma hakkasin, sest teadsin, et olen omadega perses. Ma ei osanud eriti midagi. Lappasin pool õpikut läbi ja ikka üritasin sinna lehele midagi hämada, aga ei usu, et sellest midagi teab mis head ka välja kukub. Ütlesin ennist, et onu Jüri on vist pimedaks jäänud ka sellepärast, et tal jäi täiesti märkamatuks, kuidas mu pinginaaber tagumise rahva töid enda kätte tõmbas ja sealt midagi aru saada ja ümber kirjutada üritas. Väga viis teema ühesõnaga. :D
Istumine algas rahulikult ja kui Alias välja võeti hakkas kohutav karjumine. Võin raudkindlalt öelda, et mul pole kunagi olnud tasavägisemat seisu, kui mul seekord Noraga oli. See oli ikka päris jõhker mis karjumine lõpus oli. :D Keskmine sõrm välkus ja solvumine ja sõimamine. :D:D Halenaljakas. A ma võitsin jah. :D Niiet keskmised sõrmed välkusid minu pihta...
Kui asi küpsetamiseni jõudis, siis valmisid kõigepealt viineripirukad. Jube head, aga tuli välja, et viinereid oli vähe ostetud. Tippasin siis poodi veel uue paki järgi. Pärast rohkeid arusaamatusi viinerite hinna pärast jõudsin ma väga segaduses ja kohati pahasena teiste juurde tagasi, kus küpsetamine jätkus. Saime ikka kena portsu pirukaid ja sinna juurde veel kaneelisaiakesi ka. Kui hakkasime kooki tegema, siis oli veel eriti huvitav. Pmts kogu söögitegemine nägi välja nii, et me Noraga üritasime midagi söödavat tekitada ja 4 inimest vaatasid pealt. Kõik polnud just nii nagu plaanitud, aga vähemalt sain ma värvata inimesi nõusid pesema samal ajal kui ise kuuma pannitäit pirukaid käes hoidsin. Päris võimas tunne oli küll jah. Kui rohkem inimesi oleks kraanikausi juurde liikund oleks ilmselt veel parem olnud...
Just siis kui kook ahjus oli kadus ühel hetkel elekter ära. Nii täiesti lampi. Muusika jäi vait, tuled kustusid, ahi ei töötanud jne. Väga haige ehmatus oli. 2 inimest läksid ehmatusest ja hirmust isegi õue. Mina üritasin kuidagi hirmu alla suruda ja oma helendava läpaka ekraaniga taskulampe otsida. Samuti oli mulle valgusti eest ka mu telefon. Ma pole vist kunagi oma telefoni rohkem armastanud. Polnud midagi nii usaldusväärset ja valgustavat kui mu kallis telefon tol hetkel... Kui siis vist välja arvata mu arvuti, kus oli veel internett ja... pmts pool mu elu... + hele valgus. Tjah...
Kui mõned lapsed õuest tagasi tuppa tulid ja igasugu inimesed kordamööda elektrikappi piilumas käisid ja ainult käsi laiutasid, siis sai selgeks, et selle õhtu jooksul me elektrit enam tagasi ei saa. Kurb oli, aga otsisime kambakesi välja kõikvõimalikud küünlad (mida leidsime ei rohkem ega vähem kui 3) ja istusime elutoas, ees kauss viineripirukate ja väikese joogipoolisega. Seni kuni arvuti aku kannatas istusime facebookis, kuulasime muusikat ja tegime igast nali. Kui aku tühjaks sai, siis olid meil ainult viineripirukad ja jooki. Sinna juurde lisandus igasugune maailmaprobleemide arutamine. Tegelikult armas istumine oli. Kook küll see õhtu valmis ei saanud, aga see eest passisime kuskil kella neljani üleval ja lihtsalt vatrasime.
Hommikune šokk oli see, et kõik olid põrandale magama jäänud. Ma ehmatasin küll jubedalt ära. :D Mingil põhjusel arvasin ma siiski, et ma jõudsin plaanitud tudumiskohta. Aga no mis siis ikka. :D Selg oli kange, jalad olid surnud, aga öösel ma sellepärast kordagi üles ei ärganud. Võinoh, mul vist polekski selleks niiväga võimalust olnud, sest me jäime kella nelja paiku magama ja sealt edasi on tegelikult vist juba varahommik... minu arust. Ah las see jääda.
Hommkuinimene pole ma endiselt. Koperdasin poolunes olles kööki, kus teised kooki edasi tegid. Kooki nähes valdas mind kerge šokk, sest see nägi õigupoolest välja nagu lehmakook (seda võib näha piltidelt, kui ma need siia varsti toipin), aga seda poleks vist saand kuidagi paremaks ka teha... Nüüd on pmts selline värk, et ma jätkan selle koogi tegemist, kuni saan samasuguse koogi nagu retsepti kõrval oleval pildil. Nüüd tuleb mu tuttavatel ilmselt kannatada mu jube magusaid küpsetisi kuni mul õnnestub need täiuslikuks teha. :) Tjah.
Kusjuures kella ühe aeg tuli elekter tagasi. Lendasid õnnepisarad ja ma sain läpaka lõpuks laadima panna. Tuleb välja, et armastus elektri vastu on täiesti olemas. Oeh jah.
Kui ma oma kolme suure kotiga koju jõudsin ja seal natuke lahti pakkida jõudsin, sain kõne Robinilt, et mul on 20 minutit, et end valmis panna ja siis tullakse mulle järgi. Oknorm. Kiire pesus käik, asjade pakkimine, endale inimese näo tekitamine ja valmis. Sain hakkama.
Kaberneemes oli taaskord huvitav... :D Seal on igatahes kõvad talisportlased ja kõrvade augustajad. Rohkem ei kommenteeriks vast. :D
Koju jõudsin pühapäeva õhtul. Olin omadega niiiii läbi. No ega see oligi tegelikult see oodatud tulemus... Terve nädal rahmeldamist ju.
Esmaspäev algas normaalselt. Sain ilusti üles jne. Läksin kodust välja ka normaalsel ajal, et nagu tavaliselt oma 'sõbranna' pere autoga kooli saada. Kui ukse taha jõudsin oli kodus ainult isa, kes ütles, et kõik läksid juba jala ära. Päris hakkasin siis enam jala kooli tõmblema. Ma poleks kümne minutiga jõudnud. Mõtlesin siis teiseks tunniks minna. Aga jah, kõva 'sõbranna' mul ju. Kahju on ühte telefonikõne teha... Ilmselgelt olen vihane, sest see pole mitte esimene kord kui selline jama juhtub. Ükskord sõideti täpselt mu kõrvalt autoga ära... Ma tõesti ei viitsi enam sellist jama välja kannatada. Kopp ees sellest juba. JA kui ma esmaspäeval kooli jõudsingi kuidagi, siis tegin talle kohe selgeks, et temaga ma enam ei räägi... Mina oleks lolliks läinud, et teada saada milles asi, aga mõnel teisel ilmselt õnnestub jääda täiesti pohhuistlikuks. Las see jääda nüüd... Klassist oli nagu mingi katk üle käinud. Nii palju puudujaid oli. Üheski tunnis pmts teemat edasi ei võetud ja passiti ühe koha peal. Täna ma sel põhjusel ka kooli ei läinud. Mõttetu pikk päev oleks olnud.
Mässasin täna natuke küüntega ka ja võib rahule jääda küll. :)
Lähen teen nüüd... asju.
Thank you, come again & i love u kui sa selle tõesti läbi viitsisid lugeda. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar