Praegu on lihtsalt üks sellistest momentidest, mil kõhuvalu ja kohutav muretsemine ei lase mul magama jääda ja seetõttu ilmub mingil põhjusel pilti enda üleanalüüsimine. Elu mõistatused.
Ma kirjutan asju üles. Kirjutan pikki kirju iseendale, et mul oleks meeles oma vead ja asjad, mille ma olen õigesti teinud. Kirjutan üles kõik pahameele, mille inimesed minus tekitavad, et mul oleks meeles enam mitte samu vigu teha. Vaikselt olen õppinud 'ei' ütlema neile, kes minus niivõrd palju negatiivseid emotsioone ühel või teisel põhjusel tekitasid. See on õppimine, see on hea.
Minus on alati olnud üks hirm ja mul pole seda kuidagi välja tõrjuda õnnestunud. Hirm, et ma pole piisav. Et ma ei sobi millekski kellelegi. Ootan endiselt hetke, millal ma selle hirmu endast välja juuritud saan.
Kuna sellist tobedat jauramist tuleks siia veel meeletutes kogustes, siis pean ma ilmtingimata vajalikuks see praegu lõpetada enne kui ma liialt hoogu lähen. Niiet...
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar