Jajah, maagiline kuupäev, millest absoluutselt kõik latravad. Olen juba facebookist ja igaltpoolt mujalt kuulnud kui uskumatult tore päev inimestel oli. Minul näiteks oli lihtsalt selline tunne, et ma suren ära. Enesetunne läheks justkui iga päevaga kehvemaks ja mu nägu sõimatakse sellepärast üha rohkem täis. Miks küll haiglates sellist ravisüsteemi pole? Minu koduste põhjal otsustades peaks see olema ju super effective. Ma tahaks asju lõhkuda, asju välja visata, kõigile keskmist sõrme näidata ja ära minna. Mul on sellest kisamisest nii kõrini. I'm done.
Peaksin vist tõlkimisega edasi tegelema. Ma olen ju ikkagi ainus, kes seda teha oskab ja ainus, kes selle eest raha ei küsi. Ehk peaks selle eest raha küsima? Arvestades sellega, et ainus aeg, mil ma arvutis istuda saan on õhtu ja et ma teen seda tõlketööd omades massive peavalu, siis oleks igati aus selle eest ka raha küsida. + ma pean sellega terve aasta tegelema. Ma kind of juba loodan, et ma viskan ennem sussid püsti.
Kes oleks osanud arvata, et arsti juurde pääsemine on praegusel ajal nii kuradi keeruline. Kooli mul ju pole, tööd pole... aga mul on koer, kes nutab kui mind pole ja sööb ära kõik, mis ette jääb. Ja sellepärast ma arstile minna ei saagi. Samas, siinne perearst soovitaks mul ilmselt jälle mingit "võluteed" juua nagu eelmine kord. See oleks ilmselt küll tervislikum, kui valuvaigistite sisse ahnitsemine, aga see ei tee mitte midagi. Ma olen proovinud, tean. Kui mul täna üksi kodus olles pilt täiesti eest lendas, siis tekkiski selline "viige mind arsti juurde" mureuss. Midagi on valesti, aga mis? Varsti saab minust ilmselt mu enda doktor House, kes segab endale päevast päeva erinevaid ravimikokteile ja ootab siis näpud ristis, et midagi head hakkaks juhtuma.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar