Lõpuks ometi sain ma endale selle kauaihaldatud ja igatsetud kutsu. Tegemist on kõige armsama rõõmupalliga üldse. Lontkõrv on ühe aastane ja pärit Kohtla-Järvelt. Sain ikkagi ilusti varjupaigast nagu ma alati tahtnud olen. Mu Bonnil on üks kõige armsamaid ninasid, mida ma näinud olen (mu elus on üldse palju armsaid ninasid tegelikult...). Ta ninasõõrmed on mustad ja keskelt jookseb roosa triip. Pisike ja praegu väga väsinud lontkõrv tahab kõike ära süüa, aga inimesed talle meeldivad. Tuleb välja, et ka tšintšiljadega tahaks ta ka väga mängida. Mängimiseks meeldivad talle rohkem pehmed mänguasjad, mida ka kaissu võtta, aga palle on ka ülivinge taga ajada. Jalutuskäigud õues peavad olema üliiiiii pikad ja lumes meeldib talle ka väga sumada. Kahjuks ei saa ta praegu kõigest piisavalt rõõmu tunda, sest ta peab kandma koonust (mu koer on ka mu satipann), sest talle tehti varjupaigas ka väike opp (pmts munad maha). Lisaks sellele avastasin, et talle meeldib väga minu kaisus magada. Jäime näiteks täitsa kogemata teleka ees tukkuma. Kui külalisi tuleb, siis viisakusest tuleb ju ikka haugatada, aga kui kõik on üle nuusutatud, siis võib juba mängima hakata.
Jah, ma saan aru, et see kõik kõlab nii ninnunännult ja oleks justkui mõne veidriku kirjutatud, aga ongi. Ma olen 12 aastat koera tahtnud ning täna lõpuks saingi. Ma vesistan praegu nagu imelik ja olen kuramuse uhke nii enda üle kui ka oma pisikese nunsu.
Teistel teemadel. Mu tšintšilja vihkab mind. "Sa ei lõhna enam nagu sa varem lõhnasid ja mulle pole enam su pähkleid vaja." Kõlab nii nagu ma arvan, et ta mõtleb. Küll ma talle jälle meeldima hakkan. :)
Ma olen praegu nendest üliiiiiiii pikkadest jalutuskäikudest nii laip, et läheksin meeleldi kohe magama. Bonni hõivas üle poole mu voodist ära, aga küll ma midagi välja mõtlen.
Mis veel küüntesse puutub, siis pole mul absoluutselt õrna aimugi millal ma nendest postituse teen. We'll see.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar