esmaspäev, 22. august 2011

koll

Ma olen siin ilmselt varemgi maininud neid kohutavaid filme. Neid kus on kõik ette teada juba alguses. Nii naeruväärne kui see ka ei tundu, siis kui ma kõik praegu toimuva kirja paneks, oleks mul olemas algatus sama naeruväärsele filmile.

Inimesed kaovad vaikselt ära. Kaovad, aga samas nagu ei kao ka. See hirm, et oledki nüüd ühest elus tähtsal kohal olevast inimesest ilma, sest ta lihtsalt ei suutnud sind taluda... vot see on alles hirm. Võin öelda, et hirm pimeduse ees kahvatub selle kõrval. Kindlasti.

Roomasin täna voodist välja. Analüüsisin kõike, mis toimunud on ja... ma olen tõeliselt kohutav inimene. Ma peaks kassi võtma ja allergiasse ära lämbuma või midagi..

Ja jah, ma olen samuti endas kui inimeses pettunud. Meeletult pettunud. Ma lähen olen nüüd mingi aeg natuke liimist lahti ja siis teen oma comebacki koos litrite ja muu särava jamaga...

Thank you, come again.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar