unetud

Eile päeval äratati mind korduvalt üles telefonikõnedega, et millal oleks okei semu juurde liikuda. Seda küsiti minu käest, kuigi ilmselt oleks olnud õigem küsida seda inimese käest, kelle korteris me järgneva õhtu ja öö istuma oleks pidanud. Ja mind aeti üles... OK. See selleks. Lõpuks sain lahti ka Chilla vanast puurikolust. Tagastasin selle kenasti Triinule ja järgmisena viisingi oma kotitäie elektroonikat ja juhtmed ta ema korterisse, kus me tükk aega istusime, muusikat kuulasime ja vatrasime. Tore oli. Tuju kõrgpunkt oli see, kui Triinu leidis ühed suured püksid ja ma olin niii kindel, et me mahume mõlemad sinna. Loomulikult proovisime. Loomulikult mahtusime. :D Ja loomulikult olid meil kohutavad naerukrambid. :D Järgmine hetk kui me nii haigelt naerukates olime, võis olla kas siis kui me otsustasime, et oleks hea idee laulda niiiiii kõvasti kui vähegi võimalik Bruno Mars'i 'Grenade'i. Siis hakkas naabritest juba natuke kahju, et nad seda kuulama pidid.

Kuskil kell pool 5 otsustasime, et oleks hea idee mereäärde minna. Seega läksime. Ütleme nii, et esimesed 4km möödusid lõbusalt. Tants ja laul maanteel. Lõbus. Ja siis käis järsku mingi klõps läbi ja mina olin ainuke, kellel selline tuju säilinud oli. Mu 2 semu näägutasid üksteise kallal ja mina keksisin nende vahel nagu vaimuhaige, kes jookseb ühes ükssarvikute ja jänkudega mööda vikerkaari. Nojah. Teel nägime veel paari loomakest kes olid leidnud oma õnnetu lõpu auto alla jäädes. Kurb. Aga lõpuks randa jõudes olid jalad omadega täiesti läbi + võrdlemisi külm oli. Niisiis viskasin liivale pikali ja lasin päiksel end üles sulatada... kell 7 hommikul. Nunnu. Kusjuures und polnud mul ikkagi ja meeleolu polnud grammigi langenud. Hea oli. Rannas olime kuskil 2 tundi. Lihtsalt olesklemine käis koos vaikse jutuga. Jube hea oli.

Kui hakkasime tagasi kodu poole jalutama tegin ma ühe huvitava avastuse. Nimelt kui üks mu semudest mossitas, siis teisel oli tuju laes ja nende tuju muutus toimus nii sujuvalt, et vb hetkeks oli kõigil talutavalt hea tuju. Küll ma ikka oskan inimesi väsitada... nii osavalt, nii peenelt. Aga tagasi koju otsustasime minna mööda metsateed. Puhtalt sel põhjusel, et me ei peaks enam neid laipasid nägema ja haistma. Aga metsatee... See polekski nagu lõppenud. No kokkuvõtlikult võib öelda nii, et Andineemele kõndisime me kuskil 2 ja pool tundi, aga tagasi tulime 3 ja pool tundi. Sinna sisse ei arvestanud ma praegu meie pooletunnist peatust Tülivere tamme juures külakiigel. Mmm... Vähe ei tulnud sellel õõtsudes uni ju. Aga tänu sellele puhkepeatusele paranes kõigi tuju märgatavalt... umbes nii pooleks tunniks. No ja päris lõpus vajus minu tuju ka nulli. Kaua ma ikka üritan lõbustada inimesi, kes üksteisega enam isegi normaalselt ilma nähvamata rääkida ei saa.

Kui ma lõpuks Triinu juures diivanile potsatasin oli tunne niiiiiiiii hea. Pehme pind... Mmm. Ja kusjuures sellist asja nagu uni polnud ikkagi tekkinud. Lihtsalt jalad olid väsinud. Muidu oli kõik okei. See tundus huvitav. Kahju oli aint sellest, et Triinul nii kiire ära minemisega hakkas ja ma pidin seetõttu oma juhtmed ja muu elektroonika kokku korjama ja kodu poole astuma hakkama. Mu kõht oli no niiiiiiii tühi, aga ometi olin ma nii väsinud, et ei jaksanud süüa. :D See oli nii midagi uut. Ronisin teki alla ja üritasin silmi kinni sundida. Kuna paistis, et magamisest asja ei saa, siis hakkasin mõtlema asjadest, mida ma selle asemel teha võiksin. No ja siis jäin ma ikkagi magama. Tudusin kuskil 6 tundi. Ärgates olin täiesti korras. Nagu poleks kunagi väsinud olnudki, aga nüüd olen jälle täiesti läbi omadega. Not cool. Ilmselgelt pole ma normaalne oma unega peale seda kui olen 28 tundi igalpool ringi tõmmelnud. Samas, päev/hommik oli sisukas. Ei kahetse muud kui seda, et tagasitulek koju oli mööda metsateed... -.-' Järgimine kord siis teab.

Seiklusest on ka pilte, mida ma õigepea siia lisada loodaks.

Thank you, come again.