Hommikul magasin esimese asjana sisse. Mul oli 40 minutit aega bussini. Selle aja sees pidin pea ära pesema, näo pähe määrima ja miskid riided selga otsima + sööma. Kusjuures see õnnestus mul. Buss sõitis mul täpselt nina eest ära, aga ma sain 40 minutiga enamvähem kõik tehtud. - söömine. Järgmine buss läks tunni aja pärast. Ootasin.
Linna jõudes ostsin kohe endale uue pealislaki, sest vana on juba pmts otsas. No ja riiuli tagant ilmus välja Robin. Kui vahva.
(Jätan praegu hulga vahepeal toimunut vahele ja lähen otse kõige masendavama juurde.) Robin helistas veel enne minekut loomade hoiupaika, et Maiju kohta küsida. Keegi oli koera juba ära võtnud. Ma olin täiesti heartbroken (vabandage pidevat sõnakordust, aga see on elu). Otsustasin ikkagi, et on vaja minna.
Issver kui pikalt busse pidi ootama. Lõpuks kohale jõudes oli tunne nagu lapsena Tivolisse jõudes oli - põnevil. Läksime kutsusi vaatama. Hirmus haukumine oli. Esimest korda elus nägin koera, kes reaalselt mööda seinu jooksis. Sealsed koerad on ka juba päris kavalad. Poosetavad ja on kohe su BFFid. Kui lähedki jalutama, siis on asi pigem vastupidi - sind jalutatakse. Enamus koeri olidki suured. Ja siis... siis nägin kõige armsamat pisikest valget koera üldse. Kõige nunnumate käppadega, kõige sõbralikumat ja ilusamate silmadega ninnunännut. Kui läksime sisse tema kohta küsima, siis saime teada, et ta on juba ära broneeritud ja tuli siia Kohtla-Järvelt (ühe kandi rahvas seega). Lahkusin ma igatahes murtud südamega. Esiteks oli hoiupaiga kodulehel palju valeinformatsiooni ja teiseks oli lihtsalt meeletult kurb näha nii palju ilusaid ja sõbralikke koeri väikestes puurides luku taga. Minge võtke koeri varjupaigast. Aitäh.
Koju jõudsin mingil hilisel tunnil. Sobis.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar