i'm in like with you

selline preili

 Ärkasin ema telefonikõne peale. Ta oli varjupaika helistanud ja ühe kutsu kohta küsinud. Ta olevat veel 2 nädalat hoiukodus ja siis peaks selguma kas nad tahavad teda endale või ei. Pidi olema üks probleemne faktor - kass. Loodetavasti on see probleemne faktor piisavalt probleemne ja ma saan selle ninnunännu omale. Me koristame emaga juba nagu pöörased. Ema tegi ka kõnesid koerapuuri asjus. Sest me leidsime, et see oleks vajalik... kui me just ei taha, et meie äraolekul hakkaks mingi hull action pihta. Kutsu ise on 6 kuune väike beežikas plika. Ei jõua ära oodata temaga tutvumist.
 Üleüldse olen ma mõelnud mis emotsioonidega ma oma nummikule järgi läheks. Ilmselt oleksin täiesti pisarates. No ikka korralikult. Näost punane ja nägu pisaratest täiesti läbi ligunenud. No siiski kuradi 12 aastat soovimist ja palumist, anumist. 12 aastat! Tunne on peaaegu nagu oleks 12 aastat oma last oodanud. Õudselt tahaks juba kätte saada. See ettevalmistamise aeg on nii veider kuidagi. Tunne on selline, et see aeg jõuab järjest lähemale ja lähemale. Teotahe kasvab iga päevaga. Ma tahan nii väga selle pisikese olemist siin võimalikult koduseks ja mugavaks teha. Ma mõtlen juba kõikvõimalikele asjadele mida ma temaga reaalselt koos teha saan. Täpselt nagu need 12 aastat olen teinud, aga nüüd tundub see nii kuradi reaalne ja täiesti käeulatuses. See kõik teeb mind jällegi ülimalt õnnelikuks. Ema loodab ka, et koer mõjub mulle paremini. Saan rohkem väljas käia ja minus tekib rohkem seda positiivset energiat. Ja minu jaoks on peaaegu täiesti uskumatu ka see, et ema lausa tahab teda ja tõesti loodab, et me selle pisikese endale saame. Btw, ema töökaaslased elavad mulle ka selles lapseootuses kaasa... mis on kohati imelik, aga mulle sobib.
 Reedel lähen ma linna nahaarstile, sest suve jooksul tekkisid mu põlvele mingid imelikud asjad. Ema pani mulle aja kirja ja reedel saan teada, millega tegu on. Can't wait.
 Homme ma koristan. Ausõna. All. Day. Long.
 Thank you, come again.