Tjah, kelgutamine. Kuskil kella kahe paiku asusime Triinu ja Bonniga teele koolimäe suunas. Kuna kaugelt juba paistis, et mägi on hõivatud karja laste poolt, siis otsustasime mitte minna, sest ma olin koos Bonniga ja Bonni armastab mängida oma hammastega ja lapsed seda ei mõista ja ma ei taha, et keegi selle mõistmatuse pärast oma näost ilma jääb. :)
Asusime siis teele karjääri poole. Tee sinna tundus meeletult pikk. Ühendasime kelgud Bonni rihma külge, et me ise neid järgi vedama ei peaks. Bonnile tundus ka see varjant sobivat.
Karjääri jõudes oli me me tegelikult juba küllaltki väsinud, aga kohe tagasi minna oleks ka mõttetu olnud. Lasime Bonni vabalt ringi jooksma ja ukerdasime ise mägede otsa. Bonni oleks meid justkui mõnitanud, sest selle aja sees kui meie mäest üles roomasime, oli tema juba vähemalt 3 korda sellest mäest üles-alla jooksnud... koos kelkudega!
Esimene liug oli jube, sest kõik oli ümberringi nii valge, et meil polnud õrnemat aimugi, kui järsu mäega tegelikult tegu on. Tuli välja, et päris järsu. Mulle meeldis see seni, kuni mulle iga liuga lund näkku ei tuisanud. Ahjaa, ma sain peaaegu surma, aga kes sellest ikka kuulda tahaks. :):):)
Õhtul koju jõudes olin ma täiesti laip. Koju jõudes oli kell juba 6. Mu pea valutas, mu juuksed olid tänu mütsile täiesti pusas ja ka need lihased, mille olemasolust ma enne teadlik polnud, valutasid. Tjah, peaks ka mainima, et too peavalu ei läinudki üle. Võinoh, tänaseks on sellega juba kõik okei, aga nüüd annavad lihtsalt lihased end tunda, mis on tegelikult positiivne. I think.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar