Aeg on jälle hiline.

 Olen täiesti söögiisuta, nohune, veidi köhane ja oman sellist rõvedat "mu pea on paks" tunnet. Lisaks sellele on tekkinud sellised imelikud peapööritused, kui ma kasvõi lihtsalt kõnnin või pead pööran või teen mida iganes ma teen... Minu jaoks on seega ka selline lihtne ja tavaline asi nagu vetsu kõndimine, täielik kosmosereis. Ebameeldiv kosmosereis. Peaaegu oleks justkui selline tunne nagu oleks purjus, aga siis jälle nagu ei oleks. asdfghjklö... Kõik on nii ebameeldiv ja paha ja kõikuv. Just make it stop. Positiivne on see, et palavik on lännu.
 Mu tervisliku seisundiga oleks justkui selline naljakas "saba kinni, nokk lahti" seis pidevalt. How annoying is that?
 Tegelikult tahtsin uuest tulevast küünteblogi postitusest rääkida või õigemini sellel teemal arutleda, sest mul on mitmeid valikuid mida teha. Kuna ma sain tagasi oma välisekõvaketta koos kogu selle kuldaväärt sisuga ja mul on seal mitmeid huvitavaid asju, mida ma oma küüntega tegin, siis on võimalus, et ma kasutan blogis midagi, mille ma olen juba palju varem valmis vorpind või siis teen sissekande oma praeguste küünte kohta. Praegu katab mu küüsi üks huvitav kombinatsioon vanadest Oriflame lakkidest, mida pole enam kataloogis müügiski, aga küüntel istuvad need suurepäraselt. Kui ma teeksingi postituse oma praegustest küüntest, siis ma ilmselt hindu ära ei märgikski ja seda kahel põhjusel: neid lakke pole enam müügis ja ma lihtsalt ei mäleta neid hindu. Mingil põhjusel ma isegi ei oota siia postituse alla mingeid nõuandvaid kommentaare, 'cause nobody gives a shit apparently. Miks ma üldse nende blogidega vaeva näen... oeh.
 Lugesin oma varasemaid postitusi nii aastast 2011. Avastus: mul olid koguaeg plaanid (või ma tahtsin meeleheitlikult näidata, et mul on plaanid)! Praeguse seisuga on mu olek: "Tule ja võta mind ja tee koos minuga asju!" Well, päris hetkeseis on: "Tee mulle teed ja too apteegist Sudafedi." Peale seda... ma olen justkui sellises nõmedas ooteseisus ja kõik päevad on hallid. Ilmselgelt olen ma teinud meeleheitlike kõnesid ja sõnumite saatmiseid, et oma päeva mingeidki värve sisse visata, aga asjad on ainult halliks jäänud. Aga oluline on see, et ma üritasin, eks?
 Kunagi võrdlesin ma oma elu ka jubeda filmiga, mis on nii ettearvatav, et paha hakkab. Well... Seal "ettearvatava" kohal juhtus mingi muutus. Mul pole absoluutselt õrna aimugi, mis praegu toimub. Jälle. Kohtati on kõik "haha, that's great" ja siis jälle "what the actual fuck was that" ja laskudes ekstreemsustesse "OH GOD MAKE IT STOP, THIS IS HORRIBLE". Ainuke asjakohane küsimus oleks: "What is my life?"
 Praeguseks lõpetan ja lähen tudule ära. Või siis kirjutan veel midagi, sest mul on kohati selline huvitav kirjutamistuju. Tjah.
 Thank you, come again.